Disainiaasta lähendab disaini teadusele
Kui pistate logiseva pubilaua jala alla paberinutsaku, siis ei ole te miskit muud kui disainer. Kui te aga mõtlete välja, kuidas ehitada selline laud, mis kunagi ei logiseks, siis olete väga hea disainer. Kolmejalgse tabureti leiutaja seda oli. Nii nagu ka ratta leiutaja. Niisiis – disain on olemas olnud vähemalt kuus tuhat aastat.
Lõpuks ometi on tänavune aasta Eestis disainiaasta, mida veab Eesti kunstiakadeemia disaini innovatsioonikeskus. Üks disainiaasta üritusi oli “Elu paremaks muutmise konkurss”, mille võitjad kuulutati välja sel esmaspäeval.
Olin kutsutud selle võistluse žüriisse ja nõnda sain paratamatult mahti ja võimalust konkursile saadetud 92 töö üle mõtteid mõlgutada.
Kaootilise keskkonna kala
Tollases Eesti riiklikus kunstiinstituudis alustati disaini õpetamist 40 aasta eest. Ent siiani pole meie ühiskond arvanud, et peaks just eriti disainiga tegelema. Kui aga keegi ei taha tegeleda disainiga, siis on see selge märk, et disainiga peab tegelema teadus ja selle populariseerijad. Sest disain on “kunstilise, tehnilise ja teadusliku loomingu sünteesil põhinev esemelise keskkonna projekteerimine ja kujundamine,” ütleb 20 aasta tagune ENE.
Teistpidi, disain on teaduse lahutamatu osa. Seda võib näha näiteks, sirvides populaarteadusliku ajakirja New Scientist sisukordi. “Disain on uurimisretk”, ütleb Hollandi disainiteadlane Kees Dorst, kelle raamatu “Kuidas mõista disaini” on Eesti kunstiakadeemia disaini innovatsioonikeskus ka eesti keeles avaldanud.
Disain struktureerib teadmisi, kuid ei lahterda neid. “Ehk võiks disainerit võrrelda nokkloomaga: sellest pardinoka, ujulestade ja karvase kasukaga munevast loomast räägitakse bioloogias tihti kui veidrast fenomenist või anomaaliast. Ometi on see bioloogiline anomaalia vaid seetõttu, et bioloogid on selle niimoodi määratlenud. Ta on kummaline ainult seetõttu, et ei sobi kokku nende eelarvamusega, milline üks imetaja peaks olema. Õnneks ei näi see, mida inimesed neist räägivad, nokkloomi endid eriti häirivat. Nemad ajavad oma asju samamoodi nagu kõik loomad ja paterdavad oma ökoloogilises nisˇis ühest tiigist teise,” kirjutab Dorst.
Disain on raskesti liigitatav ala – nagu teaduski. See on lai kõikehõlmav tegevus, mis ei vaja eriti kõrget intelligentsust üheski kategoorias, vaid eri oskuste kombinatsiooni.
Teadus suudab lahendada muresid vaid stabiilses maailmas. Kaos on küll omane loodusele ja sellest ta kord tekkiski, ent teadus ei tunne end kaootilises keskkonnas hästi. Disain tunneb paremini. Disain ongi kaootilise keskkonna kala, enesesarnasuse, fraktaalsuse ilming meie mõtlemises.
Teaduse kohta sobiks suurepäraselt sõnaühend “intelligentne disain,” kui selle poleks mitte “kaaperdanud” kreatsionistide seltskond, kes vastustab Darwini liikide tekke teooriat.
Elu paremaks muutmise võistlus oli mõeldud kõige laiemale osavõtjateringile, umbes nagu amatöörteadus on mõeldud laiale huviliste hulgale. Samas on teada tõde, et amatöörastronoomid on need, kes avastavad uusi komeete, sest proffidel pole nii tühise asja jaoks aega. Ent just komeedid – mitte hiiglakauged tähed – võivad ähvardada elu Maal.
Eesti maalähedane disain
Millist disaini siis eestlased pakuvad, et elu paremaks muuta? Tuleb kohe ütelda, et Eesti hea elu on kahe jalaga maas. Keegi ei paku naljalt välja näiteks supersõidukit, millesse me kõik sisse mahuksime ja sõidaksime siit, kiusliku Venemaa kõrvalt, Kuu peale.
Põhiliselt disainitakse mööblit, et see oleks mugavam lastele, puuetega inimestele, teostatav pisemates oludes ja odavamates tingimustes. Seega siis sisemust. Välisruumis disainitakse transpordiviise, reisimist. Eriti hoolsalt disainitakse lisaseadmeid arvutitele – küll kelke nende laual liigutamiseks, küll raame lugemiseks. Kuid on ka üllatavalt asist pudi-padi, nagu hambapastatuubi kleepimist seinale, koera jalgade puhastamise topse, vahukreemi kandmist lõuale, jalatsikreemi balloonikesi. “Žürii oleks oodanud ehk mastaapsemat probleemipüstitust,” märkis zˇürii esimees, EKA tootedisaini professor Martin Pärn.
Siiski-siiski. Võistluse žürii otsustas teise koha anda Kristjan Kurmi tööle, mille seletuskiri kõlab nii: “Tere. Mina olen kuueaastane Kristjan Tartust. Mina mõtlesin välja autokujulise lambi. See sõidab ringi seina peal. Autot saab puldist juhtida. Minu leiutisega saab valgust juhtida sinna, kuhu parajasti vaja. Autolamp saab voolu seinal oleva autotee küljest.”
“Idee on nutikas ning teostatav. Kindlasti oleksid paljud väiksed ja ka suured inimesed sellise lambi üle rõõmsad,” oli zˇürii üksmeelne arvamus. Tõepoolest, miks minna ühe lambi juurest teise juurde, kui üksainus lamp võib ise sinu juurde sõita.
Peapreemia võitnud töö autorid, disainerid Heiki Reinmann ja Veiko Tammjärv pakkusid välja uut laadi helkuri. Vidin, mida tuhat ja üks korda on disainitud, saab nende nägemuses ühtäkki selliseks, mida on kerge rahakoti vahel kanda, sest on pangakaardisuurune, ja riietele kinnitada, nii et sedapidi kusagile trammiukse vahele ei jää või haaknõelaga end ära ei tapa. Pole kerge leida äraleierdatud objekti jaoks disaini, mis väljub eelnenud stampmõtlemisest.
See ju ongi hea disaini mõte. Sest võime muidugi hambapastatuubi kinnitada seina külge, kuid Aafrika disainerid on avastanud tuhandete aastate eest, et kõige paremini puhastab hambaid mõnelt kindlalt põõsalt murtud oksakene, mis päev läbi suust välja tolkneb.
Selle asemel, et otsida Eesti Nokiat, peaksime otsima parimat eesti disaini. Mis see võis olla minevikus? Suitsusaun? Zappi minikaamera? Schmidti teleskoop? Kooguga kaev? Ülevõllikiik? Kamajahu? Kuluhüvitis?
