Echo & the Bunnymen täitis kontserdipaiga rauktudengitega
1. november 2005
Shepherds Bush Empire
Liberaalne Inglismaa elab lõbusaid aegu. Valitsus on teatanud kavatsusest avalikes kohtades suitsetamist piirata. Tingimusteta totaalkeelu pooldajate kurvastuseks tehakse seda suhteliselt inimlikult. Kuuldavasti võivad pubid, kus õlle kõrvale “neutraalsel pinnal” eelpakendatud toitu müüakse, suitsetamist ka edaspidi lubada, oma köögiga joogikohad aga mitte. Nii ongi puhkenud arutelu “eelpakendatud toidu” definitsiooni üle: kui konveieril paberkottidesse topitud kartulikrõpsud ja soolapähklid selle mõiste alla mahuvad, siis kuidas on lood plastikkarpidesse surutud lõhe-majoneesi-võileibadega?
Võib-olla nimme ei lahku Echo & The Bunnymeni ikoon Ian McCulloch suunurgas tossavast tobist peaaegu hetkekski. Lõppude lõpuks on asi traditsioonides ja need on ühtviisi tugevad nii Guinnessi kannu kui ka mikrofoni taga. Valgusvihkudesse mattunud mikristatiivi ning basstrummi kõrvale asetatud veetopsi vahet edasi tagasi liikudes tuletab McCulloch meile meelde, kust Oasise laulja Liam Gallagher oma õõtsuv-lohiseva kõnnaku on pätsanud.
Väljas tibutab õrnalt vihma ning Shepherds Bush Empire’i nimeline hoone, mis üheksakümnendate keskel BBC teleteatrist Londoni mõnusaimaks kontserdipaigaks muudeti, on täitunud hiliseis kolmekümnendais inimestega. Viimastel nädalatel eri metalliklubides vaba ajaraasukest tapnud vananev üliõpilane tunneb, et ketsid ei jää harjumuspäraselt põranda külge kinni: õlut kallatakse siin ilmselt oluliselt säästlikumalt põrandale ja – hoidku taevas – eesseisja selga.
Teistega arvestamise soovi kõrval seob kokkutulnuid veel üks ühine nimetaja ja rohkem kui armastus – Echo & The Bunnymen. Kuigi Ian McCulloch ja teine allesjäänud originaalkooseisu mees, kitarrist Will Sergeant paari noore kaas-liverpuullase abiga vaid poolteist kuud tagasi uue plaadi ilmutasid, on just klassikaline Bunnymen see, mis kaheksakümnendate esimesel poolel plaadipoode vallutanud inimesed üles-alla hüppama paneb.
Värske albumi “Siberia” avalugu “Stormy Weather” kõlab armsalt, ent “The Killing Moon’i” pizzicato süntesaator ning orientaalselt undava kitarriintroga “The Cutter” varastavad kogu sõu.
Minimalistlik vokaal
Ian McCulloch pole “kõigi aegade virtuoosseimate hõbekõride” edetabelis kunagi prominentsel positsioonil olnud. Bunnymeni vokaalsed käigud on sama minimalistlikud nagu Will Sergeanti “The Shadows” mõjudega fender riff’id. Aeg on McCullochi kähinat ja teisi hääletrumpe kõvasti kosutanud ning ilmselt pole liialdus väita, et nii hästi pole ta varem kunagi laulnud. Ühel hetkel lubab ta endale a cappella luksust ja järgmisel põristab Jim Morrisoni mantrat: keep your eyes on the road, your hands upon the wheel. The Doorsi “Roadhouse Blues” ei jää ainukeseks kaveriks, mis on Bunnymeni rohket omaloomingut arvestades mõneti ootamatu. Lisalugude setti alustav eneseirooniline “Nothing Lasts Forever” vahetab keskpaigas käiku ning muutub Lou Reedi “Walk On The Wild Side” hümniks. McCullochi äratuntav lapsepõlvekangelase ihalus kajab saalist kaarega tagasi, ja kui hiti “Lips Like Sugar” hankmarvinlik kitarrikäik viimaks teravalt laulja poolt täissuitsetatud õhku lõikab, avastab ülalmainitud rauktudeng, et kogu oma banaalsuses on nostalgiliselt niisked silmanurgad väärt küll kuivatamist, ent mitte alati päikeseprillide taha varjamist.
