Vaikus. Pea on värske. Hommikul teen ma sageli tunni ajaga rohkem ära kui hiljem poole päevaga. Mulle meeldib hommikul vara tööle tulla," ütleb vanahärra, kes koos temast paar aastat vanema majandusministeeriumi töötaja Leonid Kordejeviga on vanimad ministeeriumiametnikud Eestis.

Nõukogude ajal oli Silvet ise justiitsminister.

Töötasite 15 aastat nõukogude Eesti justiitsministeeriumis ja kümme aastat olete taasiseseisvunud Eesti ministeeriumis. Kas neil kahel on vahet?

Esiteks oli tollane ministeerium umbes kolm korda väiksem. Näiteks õigusloomega tegeles siis viis inimest. Nüüd on selleks neli suurt osakonda.

Tööpinget ei saa praegusega võrreldagi.

Mida tegi siis üks ministeerium, üks minister? Seadusloomega vist väga palju tegeleda ei tulnud?

Eks mingeid koodekseid kohendati, aga põhiliselt tulid seaduste algatused NSV Liidu keskorganitest, nende järgi tehti liiduvabariikide seadused. Päris omi seadusi polnud. Või oli väga vähe.

Aga mida te siis tegite?

No valdkond, mis oli ja mis on siiani, on õigusteenused. Notariaat tuli püsti hoida.

Teisalt on ministeerium advokatuuri ja keskkomitee vaheline vahelüli. Advokaate ei sallitud. Segasid ju. Minister pidi kahe tule vahel seisma. Kohtud olid meie hallata.

Kellele ministeerium allus?

Tollane häda oligi selles, et mitmesuguseid peremehi oli kole palju. Ma olin minister ja allusin ministrite nõukogu esimehe asetäitjale. Valitsus tegeles puhtalt majandusalaste küsimustega. Poliitilised ja kultuurialased asjad olid partei keskkomitee kureerida.

Kõige hullem oli suhtlemine NSV Liidu justiitsministeeriumiga. Tahtsid väga kamandada.

Tuli pidevalt Moskvast vastu võtta, sööta ja joota...

Kui tahtsid mingi jooksva majandusprobleemi joonde ajada, tuli ikka ülemustega kalal või jahil käia. Ma pole ei jahi- ega kalamees. Just seetõttu oli mul oma ministeeriumi majandusasju väga raske ajada.

Mõned teised käisid paar päeva kalal ja asjad olid korras. Ma olin ilmselt vilets minister. Kohtud lagunesid...

Praegu olete ameti järgi ministeeriumi nõunik. Mis on see valdkond, milles te nõu annate?

Ma olen nn uue Eesti justiitsministeeriumis olnud kümme aastat. 1990. aastast tänaseni.

Kõigepealt olin ministeeriumi juures tegutsenud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni esimehe asetäitja. Kuni viimase ajani olin seal lihtsalt liige.

Hiljem olin lihtsalt õigusnõunik, tegelesin õigusloomega. Ühtekokku paarkümmend seaduseelnõud olen teinud - pärimisõigus ja notariaadiseadus on neist ehk suurimad.

Lisaks tegelen ma õigusterminoloogiaga, õiguskeelega.

Seadusloomes on viimastel aastatel lähtutud vaid juriidilisest täpsusest, kuid keeleline pool on jäänud tagaplaanile. Nüüd on tulemus käes. Lihtinimene ei saa seadustest aru.

Mainisite, et olete sageli mõelnud lahkumisele ja siis ikka jäänud...

Kui passi vaatan, tekib paratamatult idee lahkuda. Kaua sa ikka oled. Mingil põhjusel olen ikkagi jätkanud. Kas miski tööülesande tõttu...

Eks vist on hea ka, et saab vanemas eas ühiskondlikus elus osaleda?

Jah, seda küll. Minul on see häda, et mul pole hobisid. Ma pole kalamees ega jahimees. Ma ei kogu midagi. Ja tõesti, kui ma ministeeriumist ära tulen, võib elu tühjaks jääda. See on siiski suur probleem.

Ma olen kuulnud, et te saate arvutiga hästi hakkama.

Siiski on arvuti mulle võõras. Mitte et ma seda vihkaksin... Ma olen elu aeg harjunud raamatuid lugema. Ma olengi pigem raamatukoi. Kui ma raamatut loen, on kontakt tihedam. See, mida loen, jääb paremini mällu. Arvutiekraanilt lugemine ei istu mulle kuidagi. Ja teksti kirjutan enne paberil valmis, alles siis kirjutan arvutisse.

Kas loete pigem õigusest või ilukirjandust?

Armastatumad on memuaarid. Ma olen neid kogunud ja loen suure naudinguga. Neis on reaalset elu tunda.

Raul Ranne