Eelsi pihtimused Royal Albert Hallis
Van Haleni kunagine laulja David Lee Roth on öelnud, et kriitikud armastavad Elvis Costellot peamiselt seepärast, et too näeb nende moodi välja. Mark Oliver Everett, kunstnikunimega E ehk ühemeheansambli Eels mootor, meenutab (ja olgem siinkohal lõpuni ausad – mitte ainult) välimuselt noort, “oh kui vaimselt mõjuvasse habemesse” kasvanud Costellot. Tõsi mis tõsi: isegi kui Eelsi nüüdseks juba tähelepanuväärselt mahukaks paisunud diskograafiat on kommertsedu hellitanud üsna valikuliselt, võib E kriitikute peale enam-vähem alati kindel olla.
Ja kuhu mujale kui keset peaaegu steriilset Lõuna-Kensingtoni luksust monumendina kaarduvasse Royal Albert Halli sobiks paremini bänd (või pigem siiski solist ja tema saateansambel), mille viimane heliplaat koosneb 33-st (!) ei rohkem ega vähem kui kaheksa aastat sünnitatud laulust? Kontseptsioonid vajavad teostumiseks ju kontseptuaalseid kohti, või mis?
Soojendajad: Gena ja Potsataja
Veerand tundi pärast lubatud kontserdi algusaega kustub Royal Albert Hallis valgus ning lava ette riputatud valgele linale projekteeritakse õhtu esimene annus puhast kunsti. On raske ette kujutada kusagil sügavalt brenevistliku Nõukogude Liidu suurlinna filmistuudios ülipopulaarse Potsataja järjekordset episoodi monteerivaid vene multiplikaatoreid, kes piiritut ustavust ja sõprust jutlustava multifilmi mitukümmend aastat hiljem Londoni kuulsaima kontserdisaali kuninglikku suursugususse jõudmist oskavad aimata. Ega vist. Ometi on see kõigi elunditega tajutav reaalsus.
Tuhanded londonlased jälgivad kadedaks tegeva tähelepanuga Tšeburaška, krokodill Gena ja kunksmoorilikult boheemlasliku olemisega vanaproua seiklusi piki abstraktset raudteed veerevas abstraktses rongivagunis. Õu jeah! Keegi kusagil siinsamas lava taga täissuitsetatud garderoobis usub siiralt, et see nõukogude televisioonis iiveldamaajava rotatsiooniga üleekspluateeritud kraam, millega ta oma kontserdi publikut “soojendab”, on deep. Ja tal on õigus. Psühhedeeliašokist toibumiseks vajab Eelsi kuulama kogunenud rahvas aega. Potsataja-filmile järgneb vaheaeg.
Veel kümmekond minutit ja valgus saalis kustub taas. Järjekordne film. Seekord ansamblist Eels. Mark Oliver Everett jampsib ekraanil midagi sapiselt. Tšeburaška ajal tühjana püsinud üksikud istmed on vahepeal täitunud. Film saab läbi, valge kangas lava ees langeb. Ja seal ta siis seisab, dentelmeniülikonda pugenud väike habetunud kaabuga mees, ühes käes tossav sigar ja teises jalutuskepiks kehastunud vihmavari.
Bob Dylanilt vasakult ja paremalt inspiratsiooni haarav E on tajutavalt närvis: see siin pole mingi Minnesota, vaid lava, mille valgusvihus seismisest unistab – vähemalt teoreetiliselt – iga kitarril G-duuri mängida oskav ambitsioonidega inimene. Ning need viimased, nagu intelligentne Everett suurepäraselt teab, on kitarriakordidest märksa raskemad tulema.
Neli õhtukleitidesse riietunud daami ehk keelpillikvartett muundub sõltuvalt vajadusest ning esitatavast numbrist õhtu edenedes kord löökpillirühmaks, kord kisakooriks. Oi-punkari mohikaanlase soenguga pikka kasvu kontrabassimees E paremal ja multiinstrumentalistist Hr Tagasihoidlikkus tema vasakul käel jätavad peategelasele täpselt nii palju ruumi, kui viimane vajab.
Tegelikult tunnistame me ühe mehe pihtimusi, mis – kõlab küll banaalselt – on vaatamata sihiteadlikult konstrueeritud poosile piinavalt nukrad ja omamoodi apokalüptilisedki. Veel banaalsemaks muutudes on muidugi lihtne öelda, et lõbus ameeriklane saab neil päevil olla ainult ajusurnu ning õhtu üks tipphetki, kontserdi minimalismi rõhutav akustiline kantri “Railroad Man” on, nagu Everett mürgise muige saatel ohkab, laul surevast Ameerikast. Ometi jääb vähemalt täna õhtul domineerima Evereti väga isiklik agenda.
Mõte oma sassiläinud armuelu tuhandete inimeste ees klaarivast rokkstaarist on kahtlemata õõvastav, ent geenius, mis laulude “I’m Going To Stop Pretending I Didn’t Break Your Heart” või “It’s A Motherfucker” taga kurdilegi hoomatav on, lahustab kõik tõrked mängeldes. Ja entusiastlikemgi küünik, olgu siis kriitik või mitte, kohtub punastades oma “nõrkade kohtadega”, kui E lõpuks laulab: “Was I wrong about the world/ it’s a beautiful new place/where else could a creep like me/ meet such a pretty face.”
