Vanasti oli lihtne, kõik oli poliitiliste organisatsioonidega paika pandud – oktoobrilastele oli Täheke, pioneeridele Pioneer ja ajaleht Säde, komnoortele ajakiri Noorus. Üheksakümnendatel toimunud ajakirjanduse areng saatis aga Sädeme (hilisema Meie Meele), Pioneeri (hilisema Põhjanaela) ja Nooruse kõige kaduva teed. Mingi ime läbi säilis Täheke. Ehkki minult, kes ma seda ajakirja nüüd veidi üle kuu olen toimetanud, küsitakse sageli: kas see ajakiri ikka veel ilmub?

Täheke – ajakiri lugejale vanuses 5–10

Muide, küsivad enamasti täiskasvanud. Lapsed teavad, et Täheke ilmub. Ent kuna ostjaiks on siiski isad-emad, siis jääb ajakiri sageli soetamata vanemate teadmatuse tõttu. Samas möönan, et riigi toel välja antava üllitise ümber pole ka piisavalt kella löödud. Loodan, et tulevikus asi muutub ning püüan omalt poolt ajakirja parajal määral ajakohastada.

Tähekese põhiolemus on ju jäänud selliseks, nagu ta kunagi kõigi lapsepõlves oli. Käsitööleheküljega, kust sai lennuki välja lõigata, ja ristsõnadega, mida sai lahendada, heas selges eesti keeles vestetud juttude ja luuletustega. Tähekese eesmärk on pakkuda esimest lugemist eesti lapsele, tema maailma avardades ja rikastades. Sõnaga – teha seda, mida üks Miki-Hiire vihik kunagi ei tee.

Hea Laps – ajakiri lugejale 10–15

Hea Lapse kohta on öeldud – kui seda ajakirja poleks, tuleks ta välja mõelda. Selle ajakirja plussiks on väga täpne sihtgrupi tundmine ja hea kontakt teismeikka astuva lapsega – tunnistagem, et seda polegi nii lihtne saavutada. Hea Lapse puhul on tugevalt tunda laste endi kätt. Nad kirjutavad jutte ja luuletusi, illustreerivad, saadavad teste, aadresse, nalju. Teatud hulk ajakirja pinnast on küll pühendatud ka popkultuurile – poster peab ju noorteajakirjas olema –, kuid eesti laste oma hääl kõlab võimsamalt. Ja see on hea: kohti, kus inimesel on võimalik midagi ajakirjanduses ISE teha, ju sisuliselt polegi. Nagu ei ole ka neil, kes Hea Lapse latist üle kasvanud, kahjuks ka kusagile oma loomingut saata.

Stiina – ajakiri piigadele

Kurb, et nüüdses eesti ajakirjanduspildis puudub Nooruse-taoline üldhuvide väljaanne. On küll olemas tüdrukuteajakiri Stiina, kuid see on puhas kommertstoode, mis juhatab kasvava eestlannade põlvkonna riiete, lõhnade ja välise ilu maailma. Läbi kuulsate vanemate laste ka seltskonnakroonikasse. Omakirjutatud juttu või luuletust asendab muutumismäng, Juku naljade asemele tulevad suhted ja seks. Ka selle varjupooled. Stiinat võib nimetada suureks saamise ajakirjaks. Samas pole Stiinale ka midagi ette heita – ajakirja populaarsus tõestab, et sellist kraami on 13–17(?)-aastastele piigadele vaja.

Marker – kellele?

Hoopis segasem on lugu sügisel ilmuma hakanud noorteajakirjaga Marker, mille esialgne sisu kippus kangesti Head Last meenutama. Nüüd on ajakiri saanud uue uhke kujunduse – vahel on ikka lahe oma välimust muuta, kommenteerib toimetaja Kertu Lukas. Lahe küll, ehkki esikaanel välja lubatud “Sõrmuste isanda eri” kippus sisse vaadates lahjaks jääma. Filmitriloogia tutvustus võinuks olla kompaktsem ja põhjalikum: on ju selle filmi noored fännid piisavalt haritud, et teada elementaarset.

Lugude valikust ei selgu paraku, kellele on Marker mõeldud: näib, et ajakiri alles otsib oma teed. Küll on aga tal eeldusi saada “poiste Stiinaks”. Miks mitte teha ajakirja, mille sihtgrupiks oleks arvuti-, muusika-, kino-, spordi-, auto- ja ulmehuviline 13–17-aastane poiss? Sellist ajakirja Eestis hetkel ei ole. Ehkki võiks olla ja tegelikult ka peaks olema.

Aga küllap aeg näitab, milliseks lasteajakirjanduse turg tulevikus kujuneb. Niipaljukest, kui meil seda veel alles on.