Tõepoolest, Suur Vend vahib meid. Kuid mitte videokaameratest ega kiirusmõõdikute või arvamusküsitluste abil. Vahib hoopis otse taevast alla, otse meie riigi, maakonna, valla, maja peale. Ka teie peale, kui te vaid olete suurem kui pool meetrit läbimõõdus. Tore on, et see Suur Vend, kellest siin juttu, on hea vend. Ta tiirleb satelliidina ümber Maa ning jälgib planeedi pinda, et teha kindlaks selle olukord. Eriti huvitavad teda metsad, rannikualad, siseveekogud, aga ka mered ja põllumaad. Sest just neilt aladelt peegeldub vahest kõige täpsemalt keskkonna seisund.

Maa ja taeva koostöö

On Euroopa riike, kel on oma seiresatelliidid. Kuid kõige enam on ühiseid, Euroopa kosmoseagentuuri ESA satelliite.

„Eestil pole neisse olnud siiani aktiivset väljundit,” ütleb Tartu observatooriumi atmosfäärifüüsik Anu Reinart, „nüüd aga püüame luua sobiva keskkonna, et meie teadlaste võimeid ka kosmoseteaduses rakendada.” Selleks on algatatud projekt, millel on uhke nimi EstSpace ehk maakeeli Eesti ilmaruum. See käivitus Euroo­pa Liidu 7. raamprogrammi raames märtsis ning kestab kuni aastani 2011. Anu Reinart on selle projekti juht, Tartu observatoorium koordinaator ja kaasa lööb ka Tartu ülikooli füüsikainstituut oma aerosooli­uurijatega. Kui nüüd tulla kosmosest tagasi maa peale, siis on ju mere ja siseveekogude ning taimkatte olukorda ajast aega seiratud. Kas siis nüüd siirdub seiresilm hoopis kosmosesse? „Sugugi mitte,” ütleb Reinart, „kaugseire andmed tuleb maapealsetega kokku viia.” Asi on selles, et kui näiteks satelliidilt saadaksegi neli korda päevas ühe kilomeetri suuruste pikslitega pilt, mille iga piksel iseloomustab vaadeldava paiga nähtavat valguskiirgust ja soojuskiirgust, siis ei saa sellest pikemata maapealset tegelikku olukorda välja lugeda, vaid peab tegema hulga arvutusi. „Õhu ja aerosooli koostis atmosfääris on varieeruv, mistõttu tuleb eemaldada atmosfääri mõjud,” selgitab Reinart.

Avaookeanide kohal on asi lihtsam, sest vesi on seal klaarim. Läänemeres on aga palju fütoplanktonit, mis teeb peegelduva kiirguse pildi segaseks. Seetõttu jääb ka edaspidi oluliseks veeproovide võtmine ja nende analüüs laborites. Ja et näha, kuidas veekogude või taimkatte seisund on muutunud, selleks peab töötlema olemasolevaid aegridasid, mida on võtta kuni 30 aasta kohta. Läänemere-äärsete riikide peale ei tule Reinarti sõnul just palju kaugseirajaid, kuid siiski on olemas kindel kogukond, kellel on liikmeid Rootsis, Soomes, Eestis ja mujalgi. Üks olulisi töid on regulaarne sinivetikate kaardistamine. Kliima teisenedes muutuvad rannikumered ja järved – needki vajavad seiramist. Ning metsade puhul on satelliidipiltidelt võimalik tuvastada nii lageraiet kui ka metsapõlengut.

Näidata võimekust

Projekt EstSpace on ellu kutsutud, et Eesti teadlased kõiki kaugseire võimalusi ka kasutada saaksid. Muidugi on selleks vaja nüüdisaegseid mõõteseadmeid ja tarkvara. Programm ongi andnud Tartu observatooriumi teadlastele kümme moodsat instrumenti. Nende seas on välimõõtmiste spektromeeter, päikesekiirguse mõõtmise tarkvara, ultraviolettkiirguse mõõtmise riist.

Kõige enam neist on laineid löönud helikopter. See on vaid kolm kilogrammi kaaluv mehitamata kaugjuhitav õhusõiduk, millele paigutatud spektromeetriga saab uurida näiteks metsade ja rannikualade poolt peegeldatavat päikesekiirgust. Nõnda jätkab tilluke helikopter, mille mõõtmisi juhib atmosfäärifüüsik Andres Kuusk, legendaarse eesti teadlase, kadunud akadeemik Juhan Rossi tööd aktinomeetrias ehk üldisemalt öeldes – Maa ja Päikese kiirgussuhete mõõtmisel. Euroopa kosmoseprojektides osalemise võimekus võib olla, kuid seda tuleb ka teistele näidata. „EstSpace aitab Eestit kaardile tõsta ja näidata, et meil on oma võimekus olemas,” võtab Anu Reinart kokku oma juhitava projekti olemuse. „Oluline on, et integreerime kõik kosmosega seotud teadlased ning suudame oma võimekuse nõnda tõhusalt rakendada.” Sestap on projekti raames plaanitud ohtralt rahvusvahelisi seminare, aga ka näiteks tootjatele ja ettevõtjatele suunatud infopäevi. Kuid milline võiks olla keskkonnaseire tulevik? Tartu observatooriumi tugisambaid, astrofüüsik Tõnu Viik pistab mulle pihku värske artiklikogumiku, kuhu on koondatud Eesti kaugseire alaseid kirjutisi.

 Pilt on kirju, kaugelt saab jälgida nii metsi kui ka maid, rabasid ja järvi, linnu- ja looduskaitsealasid, sinivetikaid ja õlireostust. Ja kaugseire ei ole kaugeltki sünonüümiks tehiskaaslaste kasutusele. Esmalt pildistati maad õhupallidelt. Seejärel lennukitelt. Nüüd siis ka mehitamata õhusõidukitelt. Kuid vaid satelliidid võimaldavad näha kogu Maad korraga. Kogumikus tõdetakse, et vaatamata headele mõõtevahenditele hõlmab kaugseire väikest osa tegelikust maailmast. Ideaalne oleks olukord, mil kasutaja saaks seireandmeid jooksvalt, suurima ruumilise lahutusega ja võimalikult mitmekesiste parameetritega. Praegu pole see reaalselt teostatav. „Sellesse võib suhtuda kui kujuteldavasse eesmärki,” tõdetakse. Kuid asi liigub hoogsalt edasi. Augusti lõpus jõudis orbiidile viiest satelliidist koosnev Rapid-Eye süsteem, mis võimaldaks õige pea saada tervet Eestit katvad ülesvõtted ühe päevaga.