Teise maailmasõja lõpul seisid võitjad uudsete probleemide ees: Lääne-Euroopas oli mitmemiljoniline sõjapõgenike mass ning lääneliitlaste kätte olid sõjavangi sattunud Saksa armees N Liidu vastu sõdinud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste sõja-väelased. Jalta konverentsil saavutatu oli olnud Jossif Stalinile suur võit: sõlmiti põhimõtteline kokkulepe, et lääneriigid kohustuvad abistama paari miljoni Nõukogude kodaniku kodumaale tagasipöördumist.

Ametlikel andmetel viibis 1946. a lõpus Saksamaa DP-laagrites* 31 221 eestlast, kellest veidi üle poole (53%) paiknes USA tsoonis, 43% Suurbritannia tsoonis ja ülejäänud neli protsenti Prantsuse tsoonis. Neist paljud olid teeninud Saksa sõjaväes ja neid käsitati alguses kui sõjakurjategijaid.

Eesti sõdalaste siht oli selge: hoiduda väljaandmisest Eestit okupeerivale võimule, vabaneda sõjavangi staatusest, leida üles omaksed ning hankida ülalpidamist. Vaatamata paljudele takistustele, edenesid asjalood ometi niikaugele, et 1945. aasta juulis vabanesid USA okupatsioonitsoonis esimesed 22 eesti sõjavangi.

Valve- ja tööteenistus

Sõjavangist vabanemine tekitas aga uue probleemi: mida nende meestega peale hakata? Olukorrale leiti lahendus meeste kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses. Töö Baltic Guardis andis endistele sõjavangidele võimaluse inimväärseks eksistentsiks: kasarmute näol said nad stabiilse elupaiga, USA armee tagas kompaniide liikmete toitlustamise ning rahalise töötasu: lihtsõduri kuupalk oli 5 dollarit ja 250 marka.

Kohalviibinute kinnitusel näinud kompaniide loomise protsess välja järgmine. 24. novembril 1946. a tuli Geislingeni põgenikelaagris viibivale Eesti mereväe kaptenile Verner Puurandile korraldus võtta kaasa kolm Eesti ohvitseri ja ilmuda Heidelbergi lähedal asuvasse Weinheimi linna kindral Timothy White’i jutule. Kindral selgitas, et USA üksuste demobiliseerimise tõttu on valveta jäänud sõjavarustuse kaitseks vaja luua vahikompaniisid ja nende korrastamiseks insenerikompaniisid. Nii tekkis USA peastaabi alluvusse Eesti sidestaap koosseisus: kapten Verner Puurand, tema adjutant leitnant Paul Juttus, värbaja leitnant Juhan Laanes ja Puurandi abi major Juhan Madise.

Vahikompaniis teeninud Juhan Laanes väidab, et üksuste loomine sai paljuski võimalikuks tänu Verner Puuranna ettevõtlikule loomusele ja headele kontaktidele USA ohvitseridega. Kuigi Eesti riiki de facto enam ei eksiteerinud, kõneles kapten Puurand vabariigi nimel, lähtudes põhimõttest, et kui keegi pole teda ametlikult ametist vabastanud, on ta endiselt volitatud Eesti kodanike eest seisma.

Kuna üksuste formeerimisega oli ka ameeriklastel suhteliselt kiire, said  üksuste liikmed vähem väljaõpet kui USA sõjaväelased, kes varem olid täitnud samu ülesandeid. Ent arvestades asjaolu, et paljud teenistusse astunud mehed olid 20. Eesti diviisi sõjakogemusega või lennuväe abiteenistuse võitlejad, said nad ka täiendava väljaõppeta hiilgavalt hakkama. USA iseseisvuspäeva paraadil 4. juulil 1946. a olevat üks USA kindral, vaadates 4221. kompaniid, üllatunult öelnud: “Küll nad marsivad hästi!” – “Nad on kõik endised SS-lased,” sosistanud üks tema selja taga seisnud Poola kindral. Esimene vastanud: “Mind ei huvita, kes nad on. Nad on suurepärased.”

Õieti oli ameeriklastel DP-dest moodustatud kompaniidega veelgi suuremad plaanid. Nimelt kaalus USA külma sõja algusaastatel eri võimalusi Lääne-Euroopa kaitseks. Muude ettepanekute hulgas väärib tähelepanu Vabatahtlik Vabaduse Korpus (Volunteer Freedom Corps, VFC). VFC nägi ette Euroopa etnilistest ja rahvuslikest DP-dest võitlusüksuste loomise, mis oleks paigutatud Saksamaa ja Austria territooriumile USA sõjaväelise juhatuse alla. Ideed kaaluti esmalt juba president Harry Trumani administratsiooni päevil, ent see muutus aktuaalseks pärast 1952. a valimisi, mil Ühendriikide 34. presidendina vannutati ametisse kindral Dwight Eisenhower. Tema pani korpusele suuri lootusi, uskudes, et püüdlused mobiliseerida ning liita ühte Euroopa riigitu elanikkond aitaksid ühelt poolt kaasa Euroopa üldise kaitsele ja teisalt edendaksid ka integratsiooni Lääne-Euroopas. Plaan siiski ei realiseerinud, peamiselt seetõttu, et ei DP-d ega tollased Euroopa juhtpoliitikud polnud ideest kuigi vaimustatud.

1940. aastate lõpus intensiivistus eestlaste ränne Saksamaalt lääneriikidesse. USA-l oli põgenike vastuvõtmisel ja uue kodumaa pakkumisel väga oluline roll. Balti riikidest pärit põgenikud moodustasid vastuvõetavate üldarvust viiendiku, Eesti immigrantide piirmäär oli 9923 inimest.

Sõdurist kindralini

Eestlaste teenistus USA sõjaväes jätkus pärast USA-sse emigreerimist. Andnud oma saatuse uue kodumaa kätte, teeniti Ühendriikide kaitse-väes mitmel põhjusel: mõned olid teenistuskohustuslased, kes teenisid ainult ettenähtud sundaja. Teised leidsid sõjaväes olles, et sõjavägi pakub neile võimalusi, mis motiveerisid kauemaks teenistusse jääma. Kolmandad astusid sõjaväkke vabatahtlikult ja teenisid sundajast kuni täispika sõjaväelise karjäärini välja.

Eestist pärit sõjaväelased on USA sõjaväes teeninud väga erinevatel auastmetel: sõdurist kindralini. Sõjaväes oli võimalik tõusta vastavalt isiklikele saavutustele – nii oli sõjavägi koht, kus immigrandid, afroameeriklased ja naised tegid kiiremat karjääri, kui see oli tavaline paljudel muudel elualadel, eriti erasektoris. Nii oli Tiiu Kera USA sõjaväe 75. naiskindral ja õhujõudude 22. naiskindral.

Kolonel Einar Himma

Einar Himma sündis 4. aprillil 1928. aastal Sondas. Ta lõpetas Sonda algkooli esimese Nõukogude okupatsiooni ajal 1941. aastal. Saksa okupatsiooni ajal elas pere Rakveres, teise Nõukogude okupatsiooni eel õnnestus Himmal ja ta lähedastel põgeneda Saksamaale, kust liiguti edasi Tšehhoslovakkiasse. Seal oodati ameeriklasi, kuid nende asemel tuli 1945. a maikuu alguses hoopis punaarmee. Tšehhi kommunistid arreteerisid perekonna niipea, kui avastasid, et tegemist on eestlastega. Õnneks olid paljud arreteerijad juba end nii purju joonud, et Himmad suutsid vaikselt kaduda. Paari nädala pärast jõuti Ameerika okupatsioonitsooni.

1946. a märtsis mindi Kleinheubachi eestlaste põgenikelaagrisse, kus Himma lõpetas Kleinheubachi eesti gümnaasiumi. Seejärel soovis ta minna Heidelbergi ülikooli arstiteadust õppima, aga ei saanud sisse: ta kaotas oma nooruse pärast punkte. Sestap astus Himma 1947. aasta juulis Eesti töökompaniisse (alguses 4030., hiljem 8716. Labor Service Company), kus teenis autojuhina seersandi auastmes.

1949. aastal anti luba Ameerikasse emigreerida. 1950. aastal sai Himma sisse Illinoisi ülikooli arstiteaduse ettevalmistuskursustele. Kahe aasta pärast võeti ta sama ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas doktorikraadiga 1956. aastal. Järgmise aasta juulis suundus Himma sõjaväkke aega teenima.

Sõjaväes astus Himma vabatahtlikult langevarjuriks ja saadeti 101. langevarjuridiviisi. Pärast langevarjurikursuste lõpetamist määrati ta rügemendiarstiks 506. langevarjurirügementi, kuhu jäi kaheks aastaks. Pärast erialast väljaõpet Brooke Army Medical Centeris suundus Himma 1962. aastal vabatahtlikult eriüksusesse (Special Forces – rohelised baretid) ja määrati grupiarstina 10. Special Forcesi gruppi Bad Tölzis Saksamaal. Enne seda lõpetas ta veel kolmekuulise eriüksuse ohvitseridekooli ja kolmekuulise ranger’ite kooli. Ta ülendati majoriks.

Vabatahtlikuna Vietnamis


Saksamaalt läks Himma 1966. aasta aprillis vabatahtlikult Vietnami sõjatandrile, kus määrati 173. langevarjuribrigaadi ülemarstiks. Seal tegi ta kaasa ka Ameerika armee lahinguhüppe Vietnami sõjas. Himma sai kolonelleitnandiks ja pärast aastat Vietnamis komandeeriti ta armee kindralstaabikooli. Pärast selle lõpetamist teenis Himma 18. langevarjukorpuses ülemarstina. Aasta pärast sai ta eriüksuse Special Forces peakorpuse ülemarstiks ning ülendati koloneliks. 1972. aasta suvel suundus Himma vabatahtlikuna tagasi Vietnami, kus teenis mitmel kohal: Ameerika Vietnami armee ja sõjavägede ülemarsti asetäitjana, aga ka 24. evakuatsioonihaigla ülemana.

Tagasi Ameerikasse tuli Himma 1973. aastal ja sai uuesti 18. langevarjurikorpuse ülemarstiks. Pärast armee kõrgema sõjakooli lõpetamist 1976. aastal lahkus Himma langevarjuriteenistusest selgroolülide murdumise pärast – kokku kaheksa lülimurret, mis kokku tegid ta viis sentimeetrit lühemaks, kui ta oli olnud 1957. aastal sõjaväkke astudes. Järgmisel aastal lõpetas ta armee meditsiini administratsioonikooli ja määrati Fort Sheridani meditsiinirajooni ülemaks. Sealt läks Himma kaitseministeeriumi sõjaväkke värvatute menetluspeakorteri ülemarstiks, kus talle allus arstiteaduslik läbivaatus kõigis 68 eksamineerimis- ja menetluspunktis.

Sõjaväest läks Himma erru 1983. aastal, ent jätkas teenistust tsiviilriigiteenistujana, peakorteri ülemarsti asetäitjana. 1994. aastal läks ta erru ka tsiviilriigiteenistusest.

* DP (Displaced Person) ehk emigreeruma sunnitu on inimene, kes on deporteeritud või olnud sunnitud lahkuma oma kodumaalt või asukohamaalt rassilistel, usulistel või poliitilistel põhjustel. Isik soovib, kuid ei saa kodumaale või asukohamaale tagasi pöörduda temale vastuvõetamatu olukorra/riigikorra tõttu.



Kasutatud allikad

Kirjandus

Jõgi, Harri. Eesti soost kindralid. Tallinn, 1999.

Jürjo, Indrek. Pagulus ja Nõukogude Eesti: vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn, 1996.

Kool, Ferdinand. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951. Lakewood, 1999.

Kull, Boris. Kepp mul käes ja mantel üle õla... Valga, 2005.

Lipping, Elmar. Eesti mehed US Army teenistuses. / Eesti saatusaastad 1945–1960. IV. Stockholm, 1966.

Luts, Kristjan. Eesti ja külm sõda. Tallinn, 2007.

Pennar, Jaan; Parming, Tönu; Rebane, Peter. The Estonians in America 1627–1975: a Chronology & Fact Book. New York, 1975.

Raag, Raimo. Eestlane väljaspool Eestit. Tartu, 1999.

Vseviov, David. Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist maailmasõda. Tallinn, 2002.

Publitsistika

Kallas, Vaino. Eestlastest sõjamehed USA vahi- ja tööpataljonides. Pärnu Postimees 2005, 29. november.

Nõmmjärv, Hugo. 4221. Eesti vahikompanii Nürnbergis. Võitleja. 2001, 4.

Rae, Tarmo. 4221. Eesti vahikompanii taaskohtumine ESTO 2000 raames. Võitleja. 2001, 5.

Niilus, Valter. Eesti vahi- ja töökompanii 6902 Nürnberg-Fürthi ümbruses Saksamaal. Võitleja. 2002, 3.

Käsikirjalised materjalid

Kulu, Hill. Eestlased maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Diplomitöö. Majandusgeograafia kateeder. Tartu, 1992.

Kumer-Haukanõmm, Kaja. USA välispoliitika Balti küsimuses 1945–1952 läbi Balti põgenike temaatika. Magistritöö. Lähiajaloo õppetool. Tartu, 2005.

Filmid

Indrek Treufeldt. Mehed unustatud armeest. Dokumentaalfilm. ETV/OÜ Osakond 2006.