Eestlased hoiavad kokku ka Mozarti linnas
“Salzburgis asutati hiljuti Eesti Selts. Ehk olete huvitatud,“ sõnas saatkonnatöötaja. Silme ette kerkis tahtmatult rahvariide seelikutes isamaalise repertuaariga puritaanlik naiskoor. Kahe nädala pärast teele asudes oli see paberileht kadunud. Minu suurimaks õnneks ei pääsenud ma teistest eestlastest aga niisama kergelt – sattusin nimelt koos reisima ühe Tallinna neiuga, kes samuti Salzburgi õppima sõitis ja kellel saatkonnast antud paber korralikult kaasas oli.
Eesti Selts. Meie esimene kohtumine Salzburgi Eesti Seltsiga toimus paar nädalat pärast Austriasse jõudmist. Ei olnudki puritaanlikud vanaprouad. Seltsi moodustavad kaks austerlastega ja üks sakslasega abielus olevat naist, vabakutselistest lauljatest abielupaar oma tütrega, paar tudengit (seda juba koos meiega), Eesti aupeakonsul (keda nende kuude jooksul näha ei õnnestunudki) ja lisaks veel peotäis asjast huvitatud kohalikke (enamasti eelmiste sõbrad). Ja kuigi vestlus toimub viimaste tõttu tihti saksa keeles, on kõigile vähemasti üks sõna eesti keeles selgeks õpetatud: “Terviseks!” Oma “-seks” lõpuga võidab see kiiresti odava populaarsuse.
Aga see pole ainus, millega tegeldakse. Seltsi eestlased on kohtunud nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütliga ja aidanud Salzburgi tuua rahvusraamatukogu näituse Eesti ilusamate lasteraamatute ja rahvuseepos “Kalevipoja” illustratsioonidest.
Kummaline on see, kuidas välismaal pikemalt viibides hakkab pilt Eestist peas elama hoopis oma elu. Rohi on rohelisem, taevas on sinisem. Meil küll kogu aeg niimoodi vihma ei saja, meil on poed pühapäeviti ka lahti, Saku õlu on ikka parem, Kalevi šokolaad maitseb ehtsamalt, inimesed ei võta loengutesse koeri kaasa jne jne.
Tüüpiline välis-Eesti jutt. Arvad, et sind see ei puuduta, sõidad veidi kauemaks kodust ära, kohtud teiste eestlastega, nad pakuvad sulle kartulit ja hapukapsast ja juba lähebki lahti...
Mäed ümber Salzburgi. Mozart, Mozart, Mozart. Millegagi peab iga linn ennast müüma ja kui on olemas juba midagi nii uhket kui fakt, et Wolfgang Amadeus Mozart on selles linnas sündinud, siis ei tohi seda suurepärast marketingielementi raisku lasta minna. MozartKugeln, Mozartiga seotud hooned, kontserdid ja kohvikud. Kõike seda on Salzburgis väga palju. Olgugi et tänapäeval ei tohi enam iga suvaline ettevõte enda nimes sõna Mozart kasutada, leiab leidlik ärimees teisi võimalusi. Nimele Amadeus ei ole piiranguid veel pandud ja nii näiteks kerkib Salzburgi lähedale veekeskus nimega Aquademus.
Ometi on Salzburgis palju muud huvitavat – peale kunsti, muusika, kirikute ja skulptuuride loovad erilise õhkkonna veel ümber linna kõrguvad kuni paari tuhande meetri kõrgused mäed. Kõige enam võlub ehk aga Salzburg väikelinnale omase hubasusega, mis ilmselt tänu populaarse turismiobjekti staatusele ei võta siiski provintsi varjundit. Lisaks sellele muidugi sõbralikud ja avatud inimesed, kes on alati valmis uusi tutvusi sõlmima.
Sõbralikud eestlased. Vastuvõtt Salzburgi Eesti Seltsi oli uskumatult sõbralik. Vähemasti välismaal elavate eestlaste kohta ei saa küll öelda, et nad oleksid külmad ja ebasõbralikud. Seltsi ametlik eesmärk on säilitada eesti kombeid. Kuid ei saa alahinnata ka seltsi panust veidike kodusema tunde tekitamisesse nendele paarile Eesti tudengile, kes sinna igal aastal satuvad.
Seltsi president Sirje Winding-Frauenlob tekitas mulle igatahes juba esimesest minutist tunde, nagu oleks ta meid juba kaua oodanud ja me oleks üksteist juba ammu tundnud.
Nii loomulikult käis tal kõik. Juba 1970-ndatest aastatest alates Austrias elav naine on oma austerlasest abikaasa perekonnanime tõlkinud Tuulisteks ja kutsubki teda nii, ning vastupidiselt enamikele Austriasse sattuvatele eestlastele, ei armasta ta üldse mägesid. Ta peab plaane, kuidas Saku õlut Salzburgi importida ja muretseb selle pärast, et kui selts liiga suureks kasvab, siis pole tal küllalt suurt ahju, et korraga kaht hane küpsetada. Loodetavasti on kõik välis-Eestid nii elurõõmsad kui Salzburgi oma.
Eesti märk. Austria ei tundugi ju Eestist nii kaugel olevat. Aga isegi kui Austria tõesti Eestist kaugel ei ole, on Eesti Austria jaoks küll peaaegu et maailma lõpus. Kui keskmine noor austerlane tükk aega mõtleb, siis suudab ta Eesti kohta meenutada enamasti kolme asja: Kristina ·miguni, Andrus Veerpalut ja seda, et Eesti on kuskil seal üleval. Nii uskumatult, kui see ka kõlab, oli eestlane olla eksootiline. Ükski teise riigi vahetusõpilane, keda ma Salzburgis kohtasin, polnud oma ülikoolist ainus. Itaallasi, poolakaid, ameeriklasi, prantslasi oli kümnete ja kümnete kaupa. Ka väiksematest riikidest oli alati paar-kolm inimest korraga. Mina olin aga peaaegu alati ainus eestlane. “The Estonian girl” ja “Estland” olid nimed, millega mind naljaviluks vahest isegi teistele tutvustati.
Bürokraatiast ja lahtiolekuaegadest. Huvitav, kas bürokraatia, paberiarmastus ning asutuste ja poodide lühikesed lahtiolekuajad käivad vanade heaoluühiskondade või Euroopa Liidu juurde? Poed pannakse kõik vähemasti pool kaheksa kinni, seadus on selline. Isegi tanklad ei ole öö läbi avatud. Pankadel on pooleteisetunnine lõuna. Kõik ametnikud töötavad ainult pool päeva, enne või pärast lõunat. Ja nädalavahetusel mitte iial.
Kujutage näiteks ette olukorda – oma ühiselamutoa eest peab enne sissekolimist maksma kautsjoni, mis juhul, kui välja kolides kõik korras on, tagastatakse. Minu ärasõidukuupäev enne jõule sattus laupäevale. Laupäeval ei ole aga loomulikult kohal ühiselamu administratsiooni, kes tube üle vaatab. Nii et nad peavad toa reedel üle vaatama. Ja olgugi, et toa eest on makstud 31. detsembrini, nõuavad nad su käest 20 eurot juurde juhul, kui sa tahad selle viimase öö vastu laupäeva ka oma toas magada.
Olgu siis, kolisin juba reede hommikul välja. Tuba vaadati üle, mulle anti paber, mis tõestas, et kõik on korras. Sellega läksin organisatsiooni, kes välisüliõpilastele tubasid vahendab. Kaks ametnikku olid juba ilmselgelt mõtetes jõululauas ja neil võttis umbes pool tundi, et aru saada, mida nüüd teha. Nad küsisid, et äkki ma tuleks pärast pühi... Lõpuks kirjutasid nad teki. Sellega läksin panka. Seal selgus, et tegu on vale pangaga. Tšekki saab lunastada ainult selles pangas, milles väljamaksja arve on. Ometi nõustusid nad selle raha kandma minuga kaasas olnud austerlase samas pangas olevale arvele ja siis sularahas tema arvelt väljamakse tegema.
Pidutsemisest. No mis see tudeng seal võõras riigis ikka peale hakkab? Koduks ühiselamutuba, kus pole enamasti suurt midagi peale voodi, kapi, laua ja duši. See ei paku just kõige paremaid võimalusi õhtu veetmiseks. Nii tuleb midagi muud ette võtta.
Pidutseda saab kaht moodi. Esimene võimalus on minna linna. Salzburgis on päris palju suhteliselt korralikke baare ja pubisid, vähem tõsiseid ööklubisid. Selle eest tantsitakse õhtu lõpuks juba peaaegu igas lokaalis. Muusikavalikuks on enamasti palad, mida võiks liigitada kahe põhilise nimetaja “top hits” ja “classic hits” alla, üks klubi pakub moodsamat tantsumuusikat, teine põhiliselt räppi ja türgi (sugemetega) muusikat.
Maailmalinnaga just tegu ei ole, ometi leiab tavaline eestlane sealt mõndagi üllatavat. Enamik kohti on puupüsti täis kuni nende sulgemiseni, tõsisemad pidutsejad liiguvad sealt edasi järgmisesse kohta. Kui see kinni pannakse, siis omakorda järgmisesse jne. Õhtu lõpuks ehk hommikul kella kuueks on Salzburgi põhipidutsejad kõik ühes kohas koos.
Teine võimalus on tudengile taskukohasem ja ka mugavam – peo jaoks pole vaja minna kaugemale kui oma ühiselamu köök. Ühiselamus, milles elasin, on kokku umbes 200 inimest. Igal korrusel on mitmekümneruutmeetrine köök, kuhu peaaegu igal õhtul kogunes mingisugune seltskond. Alguses istutakse niisama. Juuakse õlut. Siis hakatakse mängima seltskonnamänge. Mänge on igasuguseid. Mündiga tuleb klaasi tabada, täringutega suurem summa veeretada kui eelmine mängija, lauatennise pall alkohoolse joogiga täidetud klaasi visata jne. Ükskõik, milline abinõu, aga eesmärk on neil ühine: muuta alkoholi tarbimine meeleolukamaks – kaotaja peab võtma lonksu. Ja siis on kõigil lõbus.
