Elame mälu ja mälutuse piiril
Eestis ja küllap mujalgi demokraatiamaades kurdetakse tavapäraselt selle üle, et valijate mälu on üürike. Meie oma kodumaal otsime üha viisi, kuidas mäletada minevikku. Ja iga inimene kardab sisimas kaotada oma mälu. Toimugu see siis Alzheimeri või Parkinsoni nime all.
Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kirjeldas ühes oma lühijutus meest, kes kannatas mitte mälukaotuse, vaid selle all, et ei suutnud midagi unustada. Ta mäletas oma elu iga seika, ent ei suutnud seejuures vahet teha olulise ja ebaolulise vahel. Selliseid inimesi pole ainult kirjanduses. Californias elav AJ nime all tuntud naine mäletab detailselt oma elu peaaegu iga päeva. Ta võib öelda täpselt, mida tema ise ja teda ümbritsevad tegid näiteks 1983. aasta 16. jaanuaril. Tema jaoks on aastatel, aastaaegadel ja päevadel oma värvused. Ta pole ainus. Erakordse mäluga inimesi on teada nõnda palju, et tavaline inimene ei saa nende hulkagi mäletada.
Palju maksab unustamine
Samas elab ka selliseid inimesi, kes ei mäleta midagi, mis toimus kas või poole minuti eest. Nemad elavad mitte minevikus või tulevikus, vaid igaveses olevikus.
USA Oregoni ülikooli mälu-uurija Michael Anderson on üritanud hinnata unustamise hinda. Ta laskis oma üliõpilastel pidada unustamispäevikuid, kuhu märgiti näiteks aeg, mis kulus kadunud autovõtme otsimisele või raamatu otsimisele riiulist. Anderson jõudis lõpuks järeldusele, et igal aastal jahmerdavad inimesed kuu või enamgi, et kompenseerida asju ja teadmisi, mis nad on unustanud. Nii et siis peaaegu kümnendik elust läheb selleks, et tasa teha meie mälu auke.
Mälu kohta käibib mitmeid legende. Näiteks et ajurakud on hallid. Ajumahust kasutatakse vaid kümnendikku. Ajurakud ei taastu. Aju üks poolkera tegeleb näiteks ruutude, teine aga ringide äratundmisega. Tegelikult on selgunud kaks asja: vaatamata mälu-uurijate pingutusele ei tea me ikkagi vajalikul määral, kuidas ja miks aju mäletab ning kõik eeltoodud lööklaused on valed.
Ühe neuroteaduste dogma – ajurakke ei teki juurde – lükkas ümber Rockefelleri ülikooli bioloog Fernando Nottebohm, kes tõestas oma 1983. aasta artiklis, et täiskasvanud kanaarilinnud suudavad luua kaotatud ajurakkude asemel uusi neuroneid. Asendamine toimub, kui aju on enim koormatud – kui õpitakse uusi laule, otsitakse uusi toiduallikaid või kohatakse uusi partnereid. Nüüdseks on selge, et ka imetajate ajurakke kasvab juurde.
On selge, et mäletamisega on tihe seos aju osal nimega hipokamp. Kui see kahjustub, siis mälu kaob.
Kuid selles osas ei säilitata midagi, vaid info saadetakse ajukoorde. On ka teada, et mäluga pole pistmist mitte ainult aju närvirakkudel, mis muuseas pole hallid, vaid punased nagu rakud ikka, vaid ka gliiarakkudel.
Kuid miks mõni inimene mäletab enam kui teine, pole siiani selge. Ja selgemaks pole seda teinud ka Vladimir Lenini või Albert Einsteini surma järel prepareeritud ajude kunagised uurimised.
Isegi terminoloogias pole aju-uurijad kokkuleppele jõudnud. Ühed liigitavad mälu lühiajaliseks ja pikaajaliseks. Teised räägivad deklaratiivsest ja mittedeklaratiivsest mälust.
Mäletamine ja teadmine
Eesti soost mälu-uurija, tsiteeritumaid Eesti teadlasi Endel Tulving tõi käibele episoodilise mälu mõiste. See mälu on seotud meie poolt läbi elatud sündmustega. Vastandiks on semantiline mälu, mis säilitab omandatud fakte, seostamata neid isiklike kogemustega. Tulving tõestas ka üldise abstraktse töötlussüsteemi olemasolu. Igast sündmusest ja faktist jääb ajju mälujälg. Teine asi on mälust ammutamine, mälujälje kättesaamine. Primitiivselt võiks öelda, et see on nagu raamatukogus. Kuigi teate, et teil on see või teine raamat, ei pruugi te seda oma riiulilt üldsegi niisama lihtsalt üles leida.
Mäletamine ja teadmine on olemuslikult eri asjad. Koer teab, et selle ja selle põõsa all on kont. Kuid seda ta ei mäleta, et ta ise selle kondi sinna peitis, samal ajal kui mööda tänavat sõitis sireeni huilates mööda politseiauto.
Aja määravad sündmused ja inimesele on omane kronesteesia ehk siis subjektiivsest ajast teadlik olemine. Inimene on määratud elama mitte ainult olevikus, vaid ka minevikus, ning selle kaudu mõtlema tulevikule.
Ajus on sada miljardit neuronit. Igaüks neist võib luua kuni kümme tuhat ühendust teiste neuronitega. See tähendab, et võimalike seoste arv on kuni tuhat triljonit. Võrdluseks: USA kongressi raamatukogus säilitatakse 32 triljonit baiti. Ja need neuronite seosed on pidevas muutumises isegi une ajal. Püüa siis kinni mälu olemust.
Justkui seda tajudes on inimene viimastel aastasadadel panustanud välisele mälule. Enne arvuteid ja raamatuid sõltus inimese mälust tema ellujäämine. Peter Ravennast, kuulus Itaalia 15. sajandi jurist, mäletas peast piiblit ja 200 Cicero kõnet ning 1000 Ovidiuse värssi. “Kui ma lahkun oma maalt palverännakule, et külastada Itaalia linnu, võin tõsimeeli öelda, et kannan kõike, mis mul on, endaga kaasas,” kirjutas ta. Ta kasutas raamatute meelespidamiseks Kreeka poeedi Simonidese leiutatud loci-meetodit. Kui suudate muuta kõik, mida tahate mäletada, selgeteks mentaalseteks kujunditeks, piltideks ja siis korrastate need pildid mingis arhitektuurses ruumis, mälu palees, siis muutuvad mälestused mentaalselt tajutavateks.
Me ei kujuta endale ettegi, mida tähendas elu enne trükikunsti. Kui oli vaid mõni käsitsi kirjutatud raamat ja polnud kusagilt peale oma mälu asju järele vaadata. Haridus tuli jätta mällu. Pole üllatav, et praegu vastustatakse hariduses faktoloogilist osa. Tundub ju olevat nõnda lihtne kõik internetist või halvemal juhul raamatutest üles otsida. Kuid pea iga arvutikasutaja on kogenud, mida tähendab, kui kõvaketas kinni jookseb. Isegi mobiiltelefonis olevate andmete kaotamine lööb meid mõneks ajaks rivist välja.
“Kust me tulime?” küsis Lennart Meri kunagi. Ja vastas: “Ei tea, ei mäleta.” Ja selge see – pole ju kusagilt järele vaadata.
