Eluea pikkus võib oleneda intelligentsist
Londonis paikneva psühhiaatriainstituudi käitumisgeneetik Robert Plomin uurib koos oma kolleegidega kaksikute intelligentsust. Selgunud on, et ühemunakaksikutel on IQ-testide tulemused sarnasemad kui tavakaksikutel ja neil omakorda sarnasemad kui pere tavalistel lastel. Uuringute käigus on ilmnenud, et laste IQ-testide tulemusi määravad suuresti geenid. Plomini töörühm soovib üles leida konkreetsed geenid, mis intelligentsust mõjutavad. Nad on kasutanud uuringutel kiipi, mis tunneb ära pool tuhat DNA eri tükikest. Selle abil leidsid nad vaid kuus geneetilist markerit, mis näisid mingilgi kombel IQ-testi tulemusi mõjutavat.
Kui statistilise analüüsiga olid juhutulemused kõrvaldatud, jõuti järeldusele, et vaid üks geen mõjutab IQ-testi tulemusi ja sedagi vaid 0,4 protsendi jagu. Kuid pole teada, mida see geen kehas siiski teeb. „Keegi ei arvanud, et suurim efekt on vaid alla ühe protsendi,” kommenteeris Plomin ajakirjale Scientific American. See tähendab, et võib olla sadu, kui mitte tuhandeid geene, mis määravad intelligentsustaseme. Ning küllap keskenduvad need ka aju eri osadele. Nii ei jää Plominil üle muud kui oodata, millal teadlased panevad kokku aju mõjutavate geenide kogumi.
Raskesti määratletav intelligents
Teine tee intelligentsuse uurimiseks on teha seda aju kuvamise abil. USA riikliku vaimse tervise instituudi psühhiaater Philip Shaw ja tema kolleegid uurivadki nii koolilaste ajusid, jälgides, kuidas kasvab ajukoor, kuni inimene jõuab 20. aastatesse. Nad on leidnud, et IQ-testi tulemuste erinevused peegelduvad selles, kuidas aju areneb.
Ajukoor pakseneb, kui kasvavad uued neuronid, mis loovad uusi harusid. Koor õheneb, kui harusid vähendatakse. Kuid eri intelligentsustasemega lapsed arenevad erinevalt. Supertarkade ajukoor on väga õhuke, siis kasvab paksemaks ja seejärel muutub kiiresti jälle õhukeseks.
Mingit aju nn intelligentsuspunkti pole siiski leitud. Pigem on nõnda, et intelligentsuse eest vastutavad ajukoores laiali asuvad piirkonnad. Seega tugineb intelligentsus fundamentaalsetele tunnetusprotsessidele, nagu tähelepanuvõime ja mälu ning ehk ka keelevõime.
Intelligentsus on ju ühest küljest lihtne asi. See on miski, mida igaüks teiste juures märkab. Kuid teaduslikku definitsiooni on sellele raske anda. 1996. aastal määratles Ameerika psühholoogiaühing, et „indiviidid erinevad üksteisest mõttetegevuse ja võime poolest mõista keerulisi ideid, õppida kogemusest ja ületada raskusi mõtlemise abil”.
IQ-test mõeldi välja 1900. aastate alul ning see on normitud nõnda, et keskmine tulemus on 100. Kuid muidugi ei ütle IQ-testi tulemused indiviidi kohta kõike. Nii nagu ei ütle kõike ka vererõhk ja temperatuur, mida ometi arst esmalt mõõdab, et sealt siis edasi minna. Kui palju mõjutavad IQ-testi tulemusi geenid, kui palju keskkonnatingimused, on igipõlise vaidluse teema. Plomin väidab oma uuringute põhjal, et eraldi kasvanud identsete kaksikute IQ-testide tulemused on sama sarnased kui koos kasvanud identsete kaksikute omad. 16-aastased adopteeritud lapsed meenutavad IQ poolest oma vanemaid. See viitab geenide otsustavale tähtsusele.
1998. aasta 16. oktoobril esitas Edinburghi ülikooli psühholoogiaprofessor Ian Deary oma uuringutulemused, mis kinnitasid, et lapsepõlves kõrgema IQ-ga inimesed elavad keskmise intelligentsusega inimestest kauem. Ning intelligentsematel inimestel on suurem tõenäosus elada vanemaks kui 76 aastat. Tema katsealusteks olid need, kelle intelligentsust oli mõõdetud 11-aastasena 1932. aastal. Deary uuringutulemused tekitasid palju kurja kriitikat. 2008. aasta novembris selgitas ta teadusajakirjas Nature oma tulemuste tagamaid. Tema sõnul on IQ-testid alates 1904. aastast, kui neid esimest korda rakendati, tõestanud oma usaldusväärsust. Ning ka Rootsis peaaegu miljoni kutsealuse seas tehtud uuringute tulemustest selgus, et kui IQ on kõrgem, on suurem tõenäosus elada kauem.
Töökus aitab elada
„Intelligentsus võib eluiga ennustada kindlamalt kui kehamassi indeks, kolesteroolisisaldus veres, vererõhk või -suhkur ning on samal tasemel suitsetamisega,” ütleb Deary. Kuid põhjused on siiani teadmata.
Esimesed vihjed IQ ja eluea seoste kohta tulid 1992. aastal, kui avaldati artikkel Vietnamis osalenud Austraalia sõjameestest. Selleteemaliste artiklite avaldamine ei olnud just lihtne, kuna neid peeti kallutatuks. Läbimurre saabus 2001. aastal, kui Deary ja ta kolleegid avaldasid artikli ajakirjas British Medical Journal. Sest ajast tuntakse ka eluea ja intelligentsuse seostega tegelevat uurimisharu nimega kognitiivne epidemioloogia (cognitive epidemiology).
Miks targem elab kauem? Seda on põhjendatud põhiliselt nelja moodi.
Esiteks peetakse ilmseks, et intelligents seostub suurema haritusega ja seeläbi võimalusega elada tervislikumas keskkonnas. Kuid siiski pole Deary sõnul sugugi ilmselget seost lapse intelligentsuse, hariduse ja sotsiaalse klassi vahel. „Uurimisega tegelevad epidemioloogid kalduvad tervise hindamisel vaatama pigem väljapoole kui sissepoole,” ütleb ta, pidades silmas, et ainult lapse intelligentsus ei taga paremat haridust ja tervislikumat keskkonda.
Teiseks võivad intelligentsemad inimesed harrastada tervislikumaid eluviise. Nad söövad tervislikumalt, tegelevad kehakultuuriga, hoiduvad liiklus- ja olmeõnnetustest, jätavad maha suitsetamise, tipsutavad vähem ja hoiavad kehakaalu. „Kuid see ei tundu olevat kogu lugu,” ütleb Deary. USA Vietnami sõdurite seas tehtud uuringud näitasid, et paremate IQ-testi tulemuste puhul on väiksem tõenäosus, et keskeas areneb välja metaboolne sündroom, mis avaldub ülekaalulisuses, kõrges vererõhus, häiritud glükoosi ainevahetuses.
Kolmandaks võivad lapseea mentaalsete testide tulemused olla seotud ka enne testi tegemist toimunud ajuinsultidega. Ning need lapsele ja ta vanematele märkamatuks jäänud insuldid määravad ka edasise elu kestuse. Kuid sel teoorial on vähe tõendeid. IQ-testi tulemustega on korrelatsioonis nii sünnikaal kui ka vanemate sotsiaalne klass, kuid elueasse need ei puutu.
Neljandaks arvatakse, et intelligentsem keha suudab paremini kohastuda keskkonna muutustega. Nii näiteks on lihtne reaktsioonikiirus eeldatava eluea pikkusega veel tugevamas seoses kui intelligentsus.
Edinburghi ülikoolis avati 2008. aasta 1. septembril kognitiivse vananemise ja epidemioloogia keskus, mille direktor ongi Ian Deary. Seal püütakse intelligentsuse ja eluea pikkuse seostes selgust tuua. Nii uuritakse näiteks Minnesota ja Taani kaksikute seas tehtud uuringute andmebaase.
Kui lapsena ollakse töökam või kohusetundlikum, siis elatakse ka kauem – keskeltläbi kaks korda suurem tõenäosus on elada üle 60 aasta vanaks. „Intelligentsuse mõju suremusele ei ole välja mõeldud,” on Deary kindel. Kuid siiski ei määra intelligentsus vääramatult, kui kaua inimene elab.
