Olen neid ikka ilusaks pidanud – nii ilusaks, et ei söanda liiga ligi tikkuda või tuppa vaasi noppida. Kuid siin on neid üsna ootamatu kohata – kui ei oleks käimas rahvusvaheline elurikkuse aasta. Ja kui parasjagu ei peetaks Brüsselis Rohelise Nädala nimelist Euroopa suurimat keskkonnaalast aastakonverentsi, kus üle 3000 ärimehe, töösturi, ametniku, teadlase, valitsusväliste organisatsioonide liikme ja ajakirjaniku arutlevad selle üle, mis asi on biodiversiteet. Vabandust, eesti keeles kõlab see palju paremini – elurikkus. Just nimelt elurikkus, kuna see hõlmab endasse liigirikkuse, geneetilise mitmekesisuse, ökosüsteemide mitmekesisuse, elupaikade rikkuse ja palju muudki.

Elurikkus kui päästenöör

Ajal, mil ikka veel vaieldakse inimese osa üle kliimamuutustes ning isegi kliimamuutuste esinemise üle, oli eelmisel nädalal Brüsselisse kogunenud rahvas enamjaolt seda meelt, et elurikkuse vähenemine on ohtlikum kliimamuutustest.

Nõnda hindas Deutsche Banki vanempankur Pavan Sukhdev, et ökosüsteemide vaesestumisest tulenevad majanduskaotused on kaks korda suuremad kui kliimamuutuse aastane maksumus, ulatudes aastas 2–4,5 triljoni USA dollarini, kui kliimamuutuse hind on 1,7 triljonit dollarit. Sukhdev, kes juhib elurikkuse ja ökosüsteemide majanduse rahvusvahelisi uuringuid, kõneles Rohelisel Nädalal sellest, kuidas äri saaks kaitsta elurikkust ja sellest rikkamaks saada.

Euroopa Liit seadis aastaid tagasi 2010. aasta eesmärgiks peatada elurikkuse vähenemine. Kuid asjatundjad on ühel nõul, et see ei ole õnnestunud. Nüüd lükatakse kõnealune eesmärk kümne aasta võrra edasi. Kuid mis tagaks uue eesmärgi saavutamise? Eelkõige olukorra või-malikult täpne kaardistamine. Selleks on loodud portaal Euroopa elurikkuse infosüsteem BISE ning Euroopa Komisjon ja keskkonnaagentuur on töötanud välja elurikkuse võrdlus-aluse.

Euroopa keskkonnaagentuuri tegevdirektor, professor Jacqueline McGlade ja paljud tema kolleegid rõhutavad, et elurikkuse kadumise põhiline põhjus on looduslike elupaikade muutumine. Ning elupaiku muudavad enim inimtegevuse alad, mida esmapilgul seostame looduslähedusega. Need on põllumajandus ja kalastamine. Muidugi annab oma osa ka ehitustegevus ja transport.

„Elurikkus on päästenöör,” sõnastab EL-i keskkonnavolinik Janez Potocˇnik. Kuid mis juhtuks siis, kui liigid üldse ei vahelduks? Maa ajaloos on ju esinenud liikide massilise väljasuremise kataklüsme. Ja arvatakse, et tänu ühele neist, mille käigus surid välja dinosaurused, said võimaluse imetajad – nende seas ka inimene. Küsimus on siiski elurikkuse vähenemise kiiruses. „Viimase mõnesaja aastaga on inimesed kiirendanud liikide väljasuremist tuhat korda, võr-reldes taustkiirusega, mis oli Maa ajaloos tüüpiline,” järeldati aastatuhande ökosüsteemide hindamise tulemusena 2005. aastal.

Kaduvikku kulgemine

Igal aastal kaob väidetavalt üks protsent liikidest. „Kaitsealad ei kata kriitilisi paiku ja elurikkus pole olnud põllumajanduse nõue ega ka majanduse osa,” iseloomustab olukorda John Hutton ÜRO keskkonnaprogrammi seirekeskusest. Teist rohelist revolutsiooni pole tulnud – saagikuse kasvu kiirus väheneb pidevat – ja sestap on kasvava rahvastiku juures vaja hõlmata üha uusi ja uusi põllumaid. „Kogu maailm hakkab varsti elama põllumajanduse määratud maastiku sees,” ennustab Hutton, „Euroopas on kahjud juba tekitatud.”

Kuid hullem veel kui põllumajandusega on lugu kalandusega. Mõned asjatundjad, näiteks merede kasutamise rahvusvahelise nõukogu teadusprogrammi juht Adi Kellerman, arvavad, et kalandus on ainus inimtegevuse ala, kus ei ole keskkonnamõjusid korralikult hinnatud ega sellest seisukohast reguleeritud. „Mere ökosüsteemid ei taastu nii kiiresti kui maised,” kinnitab ta.

EL-i keskkonnavolinik Potocˇnik siiski nii pessimistlik ei ole. „On raske väita, et kalandus pole reguleeritud,” vastab ta sellekohasele küsimusele, „ja kui vaatame kaugemasse tulevikku, siis on ju kalurid samuti elurikkusest huvitatud. Pigem on regulatsioonid piirkondlikud ja meil on plaanis siin asja paremaks teha. Peame arvestama ka sellega, et kalandus on väga energiakulukas tegevus ning seega kaitsevad kalu ka naftahinnad.” Voliniku hinnangul ei ole vähemalt tuhandet kalurit Euroopa vetes edaspidi vaja, mida aga nendega teha, pole veel teada.

Samas muudab maailmamere olukorda ka süsihappegaasi suurem hulk õhus. See gaas lahustub pinnavees ja muudab selle happelisemaks. „Merevee happelisus on viimase 25 miljoni aasta suurim,” kinnitab Suur-britannia looduskaitsekomitee merenõustaja Mark Tasker.

Nõges ja ohakas ei anna ainult aimu taimestiku elurikkusest. Vähemasti esimene neist kõlbab hästi pattagi panna. Julgematele saunalavalegi vihtlemiseks kaasa võtta. „Vajame uut laadi looduskaitset,” ütleb Euroopa elupaikade foorumi eesistuja Andreas Baumüller, „rahvuslik koguprodukt ei väärtusta elurikkust ja on seega iganenud näitaja.” Sama kehtib ka inim-arengu aruande kohta. „Kui miski on tasuta, pole see veel väärtuseta,” ütleb Baumüller.