Brixton Academy, London

Tickets for Billy Idol! Tickets for Billy Idol! Scalper’id ehk piletispekulandid on Brixtoni metroopeatuse suu ummistanud ja varem kokkuahmitud pääsmetest vabaneda proovijaid jagub reedeõhtuselt kihavale peatänavale iga paari meetri järel. Nende ilme on sama murelik kui värskelt poliitlaibastunud Tony Blairil kõigi kohalike ajalehtede esikaantel. Ning tõtt-öelda on need valjuhäälselt oma kaupa reklaamivad piletisahkerdajad esimesed inimesed üle mitme aasta, keda ma kohtan Billy Idoli nime surmtõsise ilmega üle huulte libistamas. Iga kord, kui räägin kellelegi oma plaanist Idoli kontserti kuulama minna, saan vastuseks kõige laiema varjundiga naeru: vaevuaimatavast muigest homeerilise lõkerdamiseni. “Oooooo,” ajavad inimesed varjamatu irooniaga oma silmad punni, kui oma üllatuseks kuulevad, et toruhuulne blond macho-mees on ikka veel elus, ja mis ootamatumgi – tuuritab siiani mööda ilma ringi.

Hambapastanaeratus

Ignoreerin scalper’eid kiirelt omandatud vilumusega ning vaatan kella. Sõu alguseni on tubli pool tundi ja see tuleb kuidagi surnuks lüüa. Brixton on cool linn(aosa) ja kui minu käest küsida, mida see tähendab, on täna õhtul vastuseks erakordselt jäle hamburger ning ebatervislikult hiiglaslik mägi chips’e (nii nimetavad nad siin friikartuleid), mis ma olen otsustanud järelejäänud minutite jooksul Brixton Academy külje all asuvas kioskis kahe suupoolega sisse ajada. Disneylandlikult turistiderohke West Endiga võrreldes on see jõest tublisti lõunasse jääv naabruskond multikultuursem, räpasem ja odavam. Ning pigem Kassisaba kui Lollidemaa mehena tunnen end siin koduselt. Paarkümmend minutit veel ja ma kohtan järgmist meest, kes suudab Billy Idoli nime tõsise näoga öelda.

Are you ready? Are you ready for some rock’n’roll? Are you ready for Billy Idol? Billy Fucking Idol! Billy Fucking Idol! Billy Fucking Idol! Rahvast pilgeni täis Brixton Academy laval seisev mees – ilmselt mõni kohalik poolkuulsus – kriiskab mikrofoni ja ergutab puuduva soojendusesineja asemel publikut. Tema röökimine maandub tänulikule pinnasele: Londonis jagub andunud kuulajaid ilmselt igaühele ja suurema osa oma hilisest elust varjusurmas elanud Billy Idol pole erand. Paari hetke pärast marsib ta võiduka Colgate’i naeratuse saatel lavale ning esimene number pärineb ilmselt uuelt plaadilt, mille piinavat igavust ma vaid ühe korra olen suutnud kuulata. Muusikaliselt mitte kõige jõulisema stardi kompenseerivad kõik kohustuslikud kaheksakümnendate atribuudid, mida Idol järgneva kahe tunni jooksul häbenemata taaskasutab: pompoosne valgussõu, erakordselt massiivne heli ning silmatorkavad ajastukostüümid. Teine lugu on legendaarne “Dancing With Myself”, üks paljudest masturbeerimisele pühendatud Top-10 hittidest popajaloos. Idol on oma kunagise Generation X-i nimelise bändi hümniga ilmselgelt hädas, sest ootamatult pole aastad ruineerinud tema hääle kõrgemat, vaid madalamat otsa. Kitarrist Steve Stevens – mitte tundmatum mees kui tänaõhtune peategelane ise – lööb lahti “Flesh For Fantasy”, mille eestikeelne versioon Erich Kriegeri esituses tekitas aastaid tagasi omajagu elevust fraasiga “pressraud viigid viib”. Siit edasi ongi kogu kontsert reibas best of-paraad. “White Wedding” mütsub nagu muiste ning pruutkleitidesse riietunud fännid saalis upitavad end kaaslaste kukile. The Doorsi “LA Womani” ajal lendab lavale esimene rinnahoidja ning just siis, kui kõik tuntud ja tundmatud rokiklišeed näivad olevat läbitud, järgneb ohtlikult tüütuks veniv “Sweet Sixteeniga” päädiv akustiline sett. Endist hoogu Idol pärast seda enam taastada ei suuda ja alles sõu ametlikku osa lõpetav “Rebel Yell” kõlab kõigis oma armas-naljakais stampides sama energiliselt kui kontserdi esimene pool. Kaks plokki lisalugusid sisaldavad veel Generation X-i klassikat (“Kiss Me Deadly”) ja mõningaid greatest-hitte (“Hot In The City”). Minutitepikkuseks jämmiks kiskunud “Mony Mony” järel ronib palja higise ülakehaga Idol monitori otsa, sirutab rusikad ei-tea-mitme-tuhandendat-korda taeva poole ja karjub: My name is Billy Fucking Idol! Saalitäis inimesi röögib kõrvulukustava entusiasmiga vastu ja taas näeme me avalat hambapastanaeratust. Ma loodan – eriti Billy Idoli enda pärast –, et eneseiroonia, mida ma arvan selles irvituses märkavat, on ehtne.