Enne Stalingradi
Tuleb tuttav ette? Punaarmee ajateenijatele näidati vastavalt Lenini õpetusele vähemalt kord nädalas kinofilmi. Punaväelaste kangelastegudest väntas nõukogude kino teoseid lõpmatul hulgal kõigis stuudiotes. Eestlaste ja muude ikestatud rahvaste jaoks olid nendes sõjafilmides kangelased loomulikud puhtad ja peened Saksa ohvitserid, mitte porised ja räbalais Nõukogude võitlejad.
Saksa väejuhatuse, natsipartei ja valitsuse juhtide nõupidamine enne suure sõja algust kuulus nende filmide kohustuslike elementide hulka ja on seetõttu kümnete tuhande eestlaste mällu kujundina kinnistunud. Raske ütelda, kas silla loomine nõukogude filmikunstiga on Res Publica valimisreklaamis juhuslik või sihilik, sõnum on igal juhul üks: partei ja valitsus on lahutamatud, üks ja seesama. Ja kuna võim on õige, siis teostatakse seda vahendeid valimata.
Ühes teises reklaamis näiteks on Res Publica vahendeid valimata enda arvele kirjutanud oma koalitsioonikaaslaste saavutused valitsuses, Reformierakonna vanemahüvitise ja Rahvaliidu pensionitõusu. Aga see on vana lugu, ka riigikogu eelmise koosseisu otsuse saadikute eripension kaotada pani Res Publica oma kangelastegude loetelus Partei nimele.
Kuid tagasi kino juurde. On üsna loomulik, et üheparteisüsteemis pole vaja partei- ja valitsuse peamaja lahus hoida. Meil Eestis (võimalik, et Res Publica väikefüürerid pole seda märganud) on mitmeparteisüsteem ja riigikantselei hoone ei ole Res Publica peahoone. Või on n-ö omade keskel peaminister juba riigikantsleriks ümber nimetatud?
Võimude lahusus tähendab enamatki. Näiteks seda, et rahvaesindajad ei käi peaministri residentsis täitevvõimu teostamas. Aga tegelikult ükskõik, ajaloohuviline ju teab, et välksõjale järgneb Moskva, Stalingrad, El Alamein, Kursk ja Berliin. Ainult aja küsimus.
