Esmane psühhootiline haigestumine on ravitav
Mõni haigus võtab inimese enda haardesse nii, et ta ise ei pruugigi selle kohaolekust teadlik olla. Vähe on inimesi, kes oskavad näha ja kindlaks teha ligi hiilivaid vaimse tervise probleeme. Esmase psühhoosi episood on aga kindel märk, et noor inimene vajab abi.
29-aastane Andres (nimi muudetud) haigestus kümne aasta eest. Tallinna transpordikoolis katkes tema õpitee kolmandal kursusel. „Minu mõtte-elu oli nii sassis, et ma ei suutnud enam jätkata,” tunnistab ta. Järgnes sõjavägi, kus ta suutis suure vaevaga käia reamehe koolitusel. „Närvipinge oli suur ja sellest tekkis psühhoos. Sellises seisundis ei suutnud ma adekvaatselt suhelda kaasteenijate ja otseste ülemustega,” kirjeldab ta.
Andrese sugulane töötas psühhiaatriahaiglas ja tänu sellele sai noormees vajalikku abi. „Olin kuu aega üheksandas osakonnas (sinna paigutatakse esmahaigestunud – toim).”
Noorel inimesel on raske leppida vaimse tervise häirega, nii ei tahtnud Andreski probleemi endale tunnistada ja lahendusi otsida. Võimukas vanaema, kes oli panustanud kõige enam Andrese kasvatusse, uskus, et töö lahendab kõik probleemid, ja utsitas lapselast tegutsema. Tööd Andres otsima ei hakanud. Muutused hakkasid tema elus toimuma alles siis, kui vanaema suri ja kadus pere ainuke sissetulekuallikas, pension.
2008. aasta alguses pöördus noormees isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamiseks Tallinna vaimse tervise keskusesse. Viimased poolteist aastat on ta aktiivselt osalenud keskuse pakutavates tegevustes ning otsinud tuge sarnase kogemusega noortele mõeldud toetusgrupist.
„Suhtlen nüüd veidi rohkem. Kooskäimine on avardanud minu eneseväljendusoskust ja tugevdanud minapilti. Tunnen, et olen teistega võrdväärne, saan väljendada oma kogemusi ja kogeda toetust,” kirjeldab Andres grupitööd. Kui palju on see muutnud tema elu? „Kui võrrelda sõjaväeperioodiga, siis olen muutunud rahulikumaks. Vanus on suhtumist haigusesse muutnud.” Kindlasti tuleb ära märkida, et vahepeal sai Andres lattu tööle. Kaheksa kuud kestnud töösuhe lõppes praegusel ajal paljusid tabava koondamisega.
Tulevikust rääkides loodab Andres eelkõige leida töökoha, mis tooks stabiilselt leiva lauale. Ka tüdruk mahuks nüüd tema ellu. „Võiks olla keegi, kes mind mõistab. Ta ei pea olema sarnase kogemusega, aga ta võiks mõista minu eripära.” Andres usub, et tal on võimalik täiesti terveks saada, iseasi ainult, millal.
Noortega tegelemine on tähtis
Igal kolmapäeval Tallinna vaimse tervise keskuses koos käivat noorte toetusgruppi juhib Krista Onksion, kelle enda psühhootilise episoodi kogemus ulatub kaheksa aasta taha. „Olin siis 25-aastane ja mul oli pikalt kestnud ravimata depressioon, mille tõttu jäi ülikool pooleli. Samuti mõjutas minu enesehinnangut õnnetu armastus. Olin kurb ja väga kergesti haavatav,” kirjeldab Krista toonast elu. Väliste mõjutustega kaasnes ka mõtlemise muutus ja kaugenemine reaalsusest. „Arvasin, et minu elus on kõik läbi, sest ma ei suutnud mulle pakutud võimalusi hoida. Tekkis küsimus, miks ma üldse elan,” kirjeldab ta. Krista pöördus endasse ja elas justkui teises, probleemivabas maailmas. Ta ei julgenud ega osanud rääkida, mis temaga toimub.
Tihtipeale ei mõisteta, miks vaimse tervise probleemidega kimpus olev noor ei suuda õppida või tööl käia. Aga paraku avaldub häire olemus sageli just sel moel. Kui energiat on vähe ja sisemisi ressursse napib, võib inimesele mingil perioodil raskusi valmistada ka igapäevaeluga toimetulek.
Krista endassetõmbumise episood ei kestnud pikka aega, aga erines varasematest kogemustest niivõrd palju, et ta läks ise haiglasse. Ta oli kuu aega üheksandas osakonnas, kus talle määrati ravikuur antidepressandi ja antipsühhootikumi näol. Ravikuur jätkus kaks aastat, neli aastat käis ta psühhoterapeudi juures. Ta hakkas mõistma, et tema võimuses on oma elu muuta, kui ta ise seda väga soovib.
2004. aastast juhib ta Tallinna vaimse tervise keskuses noorte toetusgruppi, pakub grupiliikmetele toetust paranemisel ning jagab nendega oma kogemust töö ja õpingute juurde tagasi jõudmisest. Praegu töötab Krista keskuses täiskohaga tegevusjuhendajana, et laiendada ja mitmekesistada sealseid võimalusi. „Meie asutuse uus arengusuund on pöörata rohkem tähelepanu noortele esmahaigestunutele, et ennetada häire muutumist krooniliseks. Et ühel hetkel, kui noor meie juurest lahkub, saaks ta ise oma eluga edasi minna ja et esmahaigestumise episood jääks tema jaoks viimaseks.” Krista on elav tõestus selle kohta, et paranemine on võimalik, kui leida abi ja toetust.
Kommentaar
Erika Saluveer
Tallinna psühhiaatriahaigla
9. osakonna juhataja, psühhiaater ja psühhoterapeut
Esmase psühhootilise haigestumise tase on olnud läbi aja stabiilne ja hõlmab ühe protsendi elanikkonnast. Haigestumine on tingitud mitme asjaolu kokkulangemisest. Enam ei räägita vaid geneetilisest taustast, uuritakse ka keskkonna ja bioloogilise haavatavuse koosmõju.
Uuritud on migratsiooni mõju ja leitud, et suurlinnadesse kolinud inimestel esineb vaimse tervise probleeme sagedamini. Uuritakse psühhoosi tekke võimalusi varases eas (14–15-aastaselt) kanepit suitsetanud noortel, samuti raseduse ajal põetud ema haiguste mõju lootele jne. Üldiselt võib koondada psühhoosi tekke kolme suure mõjutaja alla: varasemad rasked üleelamised – stressireaktsioonid, bioloogiline haavatavus ja keskkonna mõjutused.
Psühhootiline haigestumine võib avalduda erinevalt – inimene võib muutuda agressiivseks või vastupidi, täiesti endasse tõmbuda. Muutub mõtlemine ja reaalsustaju, esinevad luululised, paranoilised hirmud, mõnel juhul meelepetted, mõtlemine muutub väga aeglaseks või vastupidi, väga kiireks.
Olukorrast on olemas väljapääs. Selleks peab oskama märgata esmatunnuseid. Valvas tuleb olla kindlasti juhul, kui noor end pikemaks ajaks oma tuppa sulgeb ega taha välismaailmaga suhelda. Sel juhul tasub konsulteerida pere-arsti või psühholoogiga, kes saaks olukorrale hinnangu anda. Mida rutem noor abi saab, seda lihtsam on teda aidata. Ravi kestab minimaalselt kaks aastat. Paraku on noored kärsitud ja tahavad ravi katkestada niipea, kui end paremini tunnevad. Suur osa püüab lõpetada ravi esimese aasta jooksul, kuid 80 protsendil neist esineb siis hiljem tagasilööke.
Tasub teada!
Psühhoosi prodroomi ehk eeltunde sümptomid:
•• sotsiaalne eraldumine;
•• tähelepanu-, keskendumis- ja mäluhäired;
•• õpingute või tööga toimetuleku halvenemine;
•• ärevus, ärritus;
•• unehäired;
•• meeleolu langus, huvipuudus;
•• muutunud ja veider käitumine;
•• veidrad uskumused, mõtted;
•• ebamäärased ja kerged tajumuutused.
Artikkel ilmus SA Dharma Luiga fondi stipendiumi toel
