EÜE 50: Kõige kuulsam malevavaim Zassa

Ma tean üht inimest, kelle puhul ei kehti lendlause “ma pole nii sitt mees, et mul vaenlasi ei oleks”. See on Andres Ader. Kui mõni malevalegend ei meeldi teisele legendile, mõni ei meeldi staabimeestele, mõni ei meeldi endisele pruudile või endise pruudi praegusele mehele, siis Zassa kohta pole keegi halba sõna öelnud.

Kokku veetis Zassa malevas 14 suve, tema ja Aime Paidra (Näkk) käes on ilmselt ka EÜE kestvusrekord. Andres Ader alustas TRÜ füüsikatudengina ja lõpetas elukutselise malevlasena. "Malevast oli mul ettekujutus juba enne sinna minekut, sest mu klassivennad Silver Vahtre ja Igor Jakobson käisid seal juba keskkooli ajal ja rääkisid põnevaid lugusid." Zassa jõudis malevasse veel viimasel hetkel, enne suurt poliitilisest surutisest tingitud mõõnaperioodi. Esimest aastat meenutab ta seetõttu alati teatava härdusegagi.

1972. aastal ei oleks Zassa tegelikult tohtinudki malevasse minna, sest rajati TRÜ füüsikahoonet ja füüsikatudengite aukohus oleks olnud töötada suvemalevas füüsikahoone ehitusel. Aga osakonna komsomolisekretär Rein Kaarli kutsus kursuse komsomolisekretäri Aderi ja teise rebase Peeter Parise oma rühma ning see päästis suvemalevast. Samamoodi - autoriteedi kutse peale - pääses suvemalevast ka Zassa kursusevend Jaak Aaviksoo.

Zassa malevateest võiks kirjutada mitu vaimukat teost, mille pealkirjad võiks näiteks olla "Füüsikust sirgub lüürik", "Who the Fuck is Alice?", "Vietnami lõkkeõhtu", "Tema naiste elus" jne. Zassa malevaellu mahub palju kurioosumeid, näiteks ka 1987. aastal Tõnis Lukase kutsel Rauge rühmas arstiks olemine ("Õnneks tuli mulle Põka appi," on Zassa rahul).

Rein Veidemannil ilmusid 1976. aasta TRÜ ajalehes ehedad pildid "Ääre­märkusi kuuendale suvele", kus ta napilt, aga väga tabavalt Zassat iseloomustab: "Õhtul isetegevusprogrammi arutades pakub ta välja meeletuid etteasteid kolossaalse butafooria ja groteskse väljamänguga - midagi poola satiiri ja karikatuuri vaimus - ja on veidi pettunud, kui teda reaalsusega silmitsi seatakse ja maha jahutatakse. 

Aga on ka hetki, mil ta tundideks laua taha istuma jääb, isekeskis tuši, guaši, valge paberi ja muusaga, et üht järjekordset Alice'i lugu paberile jäädvustada, rühmale mõnd rekvisiiti valmistada või piirkonnakomandöri Jaak Aaviksoo tellimust täita. Kunstnik on ta rohkem kui ametnik, juhina pigem eeskuju kui organiseerija. Mõnikord on ta päris endast ära, siis kui tüdrukud "pipardama" hakkavad või kui keegi kaaslastest temalt nüri järjekindlusega pärib, et mis me ikka nüüd teeme, või kui seesama Aaviksoo rühmapäevikut uuri­ma tuleb, mille lehekülgedelt jällegi tabula rasa leiab. 

Ühe niisuguse hetke harjal tuleb ta minu juurde ja ütleb: "Ma olen päris väsinud otsustamast, tahaks päris ära joosta.""

Zassa ise arvab, et komandöri tase on tema jaoks ebakompetentsuse tase. "Ega ma ju mingi orgunnimees ei ole, teised käisid peale, et hakka komandöriks." 1976. aastal pakkus Avo Meerits talle ka regiooni tegemist. Tingimuseks oleks olnud parteisse astumine. Pakkumine polnud ahvatlev.

Vaieldamatult avaldusid Zassa tugevaimad küljed siis, kui oli võimalik midagi luua - embleemi, õhtust olengut, taidluskava, malevabluusi.

Who the Fuck is Alice?

Zassa pinginaaber, disainer Silver Vahtre ütleb, et alahinnata ei tohi Zassa rolli kogu maleva mõjutamisel oma joonistuste ja kujunduste kaudu. "Ta oli juurdleva loomuga ja hea käelise tegevusega poiss. Andeka kunstnikukäekirjaga Zassa õige koht oleks ehk olnud ERKIs. Tartust kunsti õppima minek nõudis aga toona tohutut pingutust. Kunstiinstituuti sissesaamine eeldas, et oled akadeemilise joonistamise omandanud, see võimalus Tartus praktiliselt puudus. Aga ta rakendas selle omapära täielikult malevas," leiab Silver.

Kuulsa Alice'i sünnist räägib Zassa ise nii: "Kõigepealt hakkasin enda karikatuuridele alla kirjutama Alice. Mu enda lemmik oli 1973. aastal Alice Cooper. Mul oli malevas kohe särk, millel selja peal tekst "Alice Cooper Imedemaal". Meil oli rühmas siis ka suur karikaturistide punt ja nemad ütlesid, et miks sa ei tee koomikseid. Koomiksid olid siis väga popid. Mõtlesin siis tegelase välja. Üldiselt olid koomiksikangelased mehed, ma mõtlesin, et teen noore tüdruku. Tükk aega pidasin plaani, et milline ta välja nägema peaks - siis ükskord tuli tänaval vastu."

Ühest küljest oli Zassa kindlasti kõiki ühiskondlikke piire ületav boheemlane, kes võis õllerestorani Humal ees söösta sõbra eest kaklusse ja siis ise haledalt peksa saada. Teisalt oskas ta piire tunnetada küll. Ülo Langel: "Zassa tegi oma kavadega näiteks kogu aeg midagi piiripealset. Aga minu meelest ei läinud ta kunagi liiale. Zassa ei jäänud kunagi vahele, aga Hans H. Luik jäi kohe vahele. Kui nende kavu praegu vaadata, siis ma arvan, et Zassa kavad on palju nauditavamad kui Luige omad. Tollel ajal olid Luige omad ehk huvitavamad, aga ei kanna ajas. Zassa omad kannavad."

Langel on kindel, et kui keegi üldse on maleva vaim, siis on see Zassa. "Ta oli natuke ka boheemlane, aga ta oli selline, et tema peale võis alati kindel olla. Kui oli midagi kokku lepitud, kui Zassa oli lubanud, siis nii oligi. Ja mitte niisama pullimees - tal oli kõva kultuuri-, muusika-, kirjandus-, kunsti-, filmipagas."

Langel meenutab üht EÜE pree­miareisi Pariisi: "Oli kihvt reis, kaasas oli mitukümmend inimest, aga ma mäletan ainult Zassat."

Zassa suurim trump on see, et Zassa on lihtsalt Zassa. Ta võib laval edukalt mängida igasuguseid tüüpe, aga elus ei mängi ta reeglina kedagi, on siiras ja lihtne. Kinnitusi sellele võib koguda mitmetelt, kes Zassat malevas lähemalt näinud.

Heasüdamlik hipi

inBoil: "Zassa oli minu jaoks selline päris hipi. Kui kõik teised jäljendasid hipit, siis Zassa oli päris. Tema käis paljaste jalgadega, alt laienevate pükstega, ristikheinapärg oli peas. Ma olen teda malevas palju näinud - piisavalt palju, et aru saada, kellega on tegemist. Ta ei ole kunagi olnud vihane. Ta on alati olnud rõõmus, rahulik ja naeratav, nagu lillelaps peakski olema."

Raivo Kaljuve (Cass): "Zassa on suur laps. Võtab suvalisest ideest vänta, läheb kohe käima. Ei ole kaalutlemist, et kas sobib või ei." 

Muusik Haiti Voolaid: "1977. aastal nägin teda esimest korda. Vaatasin kokkutulekul, et see on üks jube populaarne mees, aga pole üldse uhke, vaid nii sõbralik kõigiga. Zassaga käib kaasas mingi eriline väli, ta tõmbab inimesi enda poole, inimesed tahavad temaga koos olla. Lilled ja armastus käivad kohe temaga kaasas."

Malevaideoloog Sulev Kannike: "Zassa on inimene, kes suhtus kõigisse maailma asjadesse, nähtustesse ja inimestesse omapärase leebe võrdsusega. Karikaturistina on tal terav silm ja muidugi kriitikameel olemas, aga isegi pila N Liidu üle ei olnud ideoloogiliselt üledoseeritud. Sama mõnusalt võis ta pilada EÜEt. 

Zassal ja tema rühmadel olid EÜEs tähetunnid, samal ajal võis põõsas ikka olla keegi, kes virises, et "Zassal hakkab kumm tühjaks minema". Ei ole läinud siiani." 

Jaak Aaviksoo peab Zassat suurimaks malevalegendiks: "Pärast teda tuleb tükk tühja maad, aga tema legendaarsus muutus talle ka isiklikuks koormaks. Võib-olla pole malevaelu tema jaoks veel praegugi lõppenud."

Zassa ise meenutab, et kui Kuutsemäel oli 1996. aastal EÜE kokkutulek, siis tulid mingid nooremad mehed tema juurde ja ütlesid, et kuule, Zassa, räägi seda lugu. "Jutustavad ühe loo, milles mina nagu osaline. Aga mina pole sellist asja teinud ja poleks kindlasti teinud. Aga see mees raiub, et oli nii, mis sa räägid, ja jutustab aga ise edasi lugu, kus ma peategelane. Vot sellised on need legendid. Kõiki legende ei tahakski, et nad olemas on."

Kadunud Põka ütles, et on inimesi, kellega sa oled valmis minema keset lagedat põldu, panema seljad kokku ja koos sittuma. See olla tõeline seltsimehelikkus. See lause käis Zassa kohta. 

MALEVALEGEND ZASSA
÷ 1972 Vohnja
÷ 1973 Viru-Jaagupi komandör
÷ 1974 Voldi komandör
÷ 1976 Pedja komandör
÷ 1977 Imavere komandör
÷ 1978 Bolševiku komissar
÷ 1979 Valgjärve komandör
÷ 1980 Mooste lihtliige
÷ 1981 Kuldre partisan /
Veszprémi komandöri asetäitja
÷ 1982 Misso komandör
÷ 1983 Räpo
÷ 1984 Mooste
÷ 1985 Tjumeni “Bumerang”
÷ 1987 Rauge arst