Euroopa Roheline Nädal püüdis avada tarbimislukku
Näiteks on Euroopas vaat et lõputult kõneldud ülekalastamisest, kuid lahendust sellele hädale pole siiani leitud. Nii nagu pole leitud lahendust ka sellele omapärase esteetilise väärtusega kolla-sinisele plekkaiale, mis mäletamatutest aegadest ümbritseb Euroopa Komisjoni hiiglaslikke hooneid, sümboliseerides Belgia ja Euroopa pealinna teetööliste katkematut tööindu.
Transpordivolinik Siim Kallase kabineti üks sein on kaetud hiiglasliku õhufotoga Tallinnast. Aknast paistab õhuvaade Brüsselile. Õhuga on Kallas viimasel ajal aktiivselt tegelenudki. Täpsemalt õhutranspordiga. Siingi annab asja tõhusamalt ajada kui seni, nimelt ostes ökonoomsemaid lennukeid. Näiteks Kanada Bombardier vajab kolmandiku vähem kütust kui vanemat tüüpi lennukid. „Kuid transpordi tõhususele peab kaasa aitama ka korralduslik külg, linnaplaneerimine ja töökorraldus, nõnda et inimene päris iga päev ei peagi ringi reisima,” ütleb ta, „nõnda on võimalik kokku hoida veel kolmandik ressursse. Kuid inimeste liikumisvabadust me alla suruda ei saa, see peab ikka jääma. Inimene tahab inimest näha.”
Parasjagu eksponeeriti Brüs-seli lennujaama ühes angaaris ka Euroopa suursaavutust, vaid päikeseenergiaga töötavat lennukit Solar Impulse, mis lendas piloodi juhtimisel ühtejutti 26 tundi, laadides päeval pimeduslennu tarbeks pardal olevaid akusid. Airbusi tiibade siruulatusega, ent ühe keskmise sõiduauto kaaluga lennukit nimetatakse küll pidulikult „innovatsiooniks üle innovatsiooni”, ent igapäevaelu mõjutamiseks on see veel kauge tuleviku sõna.
Mõned teemad, mida rohe-nädalal käsitleti, puudutavad Eestit kõige otsesemal kombel – olgugi et kõnelejatel sellest
palju aimu ei olnud. Näiteks haruldaste muldmetallide probleem, mille taaskasutus on vaid ühe protsendi piires ja millega Hiina on hakanud Euroopat kimbutama. Seda, et Sillamäel USA maaki rikastatakse, just palju ei teata.
Teine probleem on kummitav fosforipuudus. Fosfor on taimedele vajalik nagu õhk, ilma selleta väheneb saagikus poole võrra. Nõudlus selle järele suureneb üha ning puhtamad fosforimaagid hakkavad otsa lõppema, mustematel jälle on sees mür-gist kaadmiumi.
Põhiliselt kaevandatakse fosforit sisaldavat maaki Hiinas, Marokos, Lõuna-Aafrikas, USA-s. Mida peaks tegema Eesti – kas kaaluma fosforiidikaevanduste taasavamist juba uue ja puhtama tehnoloogiaga?
Nõnda nagu andmetöötluses kõneldakse üha enam andmekaevandusest, nõnda on ka ressurssidega. Tuleb neid kaevandama hakata sealt, kuhu jäägid varem ära visati. Tasuta toodangut ei saa – nõnda vajavad bioenergia tootmiseks kasvatatavad taimed fosforit enam kui söögiviljad. Euroopa Parlamendi keskkonna, rahvatervise ning toidu-ohutuse komitee liige Bas Eickhout juhtis tähelepanu, et fosfori ja mõne teisegi eluks vajaliku keemilise elemendi tootmiseks on vaja varsti hakata rakendama urbanistlikku kaevandamist, nende leidmist ja eraldamist inimese keskkonnast.
Teine tee on suurendada taimede tõhusust, see tähendab nende osavust fosforit võimalikult palju ning kiirelt ära kasutada. Iseasi, kuidas taimekasvu kiirendajad toidulauale sobivad.
Kaks Euroopat
Kogu kõnealuse problemaatika kohta on leiutatud ka uudne termin – ökoinnovatsioon – ning seda nime kandvaid organisatsioone tegutseb nii euroliidu kui ka ÜRO raames. Samal ajal ei saa salata ka ohte ning omamoodi tagurpidise innovatsiooni või-malust. Seda demonstreeris dokumentaalfilm „Elektripirni vandenõu”, mis pajatab „plaanitud iganemisest”. Kui 2001. aastal tähistati ühes USA tuletõrjedepoos pidevalt põleva elektripirni sajandat sünnipäeva, hakkas pirnivalgele tulema dokumente, mis näitasid, kuidas pirne tootvad firmad sundisid 20. sajandi alul inseneridele ja teadlastele peale, et nood arendaksid kasumlikkuse suurendamiseks sellised pirnid, mille eluiga ei ületaks tuhandet töötundi. See ülesanne ka täideti.
Elektripirn oli vaid esimene teadaolev plaanitud iganemise ohver. Sama juhtus ka naiste nailonsukkadega, mis esimese hooga said liiga vastupidavad ning mille eluea lühendamiseks palgati terve keemikute armee. Kuidas on lood säästupirniga, pole veel avalikuks tulnud. Praegu on ka ressursikasutuse seisukohalt võttes kaks erinevat Euroopat. Üks, kes taaskasutab üle poole materjalidest, ja teine, kes teeb seda vaid paari protsendi osas. Viimases otsas on Bulgaaria, Rumeenia, aga ka Malta, kus ei taaskasutata ametlikel andmetel mitte midagi.
Kuid on eksperte, nagu Euroopa jäätmekäitluse ja keskkonnateenuste ühenduse president Peter Kurth, kes kinnitavad, et taaskasutusmajandus on lähitulevikus kõige kiiremini arenev majandus Euroopas.
ÜRO ressursside säästliku haldamise rahvusvahelise paneeli liige Ernst Ulrich von Weizsäcker loodab, et kui kord oldi vaesed ja puhtad, siis saadi rikasteks ja saastunuteks, siis tulevik on rikaste ja puhaste päralt.
Kuid ei tohi rehkendamata jätta, kui palju näiliselt roheline käitumine tegelikult maksab. Rahvusvahelisele keemia-aastale pühendatud istungil juhtis Nottinghami ülikooli rohetehnoloogia rühma teadlane Wim Thielemans tähelepanu, et keemiatooted võivad olla naturaalsetest säästlikumad. Nõnda näiteks pole kiudu rõivaste jaoks võimalik teha ainult lambavillast, kuna selleks läheb vaja liiga palju maad, et lambaid karjatada. „Me ei näe ega taju seda, mis tegelikult tootes sisaldub, ent üha enam peetakse silma peal, et poleks tegu ohtlike kemikaalidega,” ütles keemiainnovatsiooni võrgustiku prioriteetide juht Mike Pitts.
Ühe ootamatu ja kummalisema lahendusena pakuti välja kogunisti liisinguühiskonna idee. Et kui asjad ei kuulu tarbijale, vaid firmale, kellelt siis need liisitakse, pidavat nood püsima kauem ja toimima tõhusamalt. Nõnda arvas europarlamendi saadik, selle tööstuse, teaduse ja energiakomitee liige Judith Merkies. Kuidas seda ette kujutada, kui majandushädadeni viis just liisimine ja laenamine, teada ei saanudki.
Kui küsisin keskkonnavolinikult Janez Potocˇnikult päikeselennuki Solar Impulse esitlusel, kas tema usub, et kunagi saab lause „kasutades vähem elada paremini” ka tõeks, vastas ta, et kui ei usuks, siis ta sellel kohal ei töötaks. Tema sõnul peaks Euroopa ressursipoliitikat nägema kui majanduslikku võimalust, mitte kui keskkonnapiirangut. Samamoodi arvatakse ka Eestis. „Keskkonnaamet peab ressursikasutust kujundama ja teadma veelgi enam ette, kuhu see suundub,” kommenteeris sündmusel osalenud keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar.
Autori osavõttu rohelisest nädalast toetas Euroopa Komisjon.
