Euroopa teadus vajab jõulisemat teavitust
Kui te olete huvitatud katalaani kultuurist, siis puutute Barcelonas kindlasti kokku arhitekt Antoni Gaudí möödunud sajandi alguse loominguga. Barcelona linna ilustavate Gaudí loodud ehitiste vorm on inspireeritud loodusest. Kuid tugeva matemaatikuna tuntud Gaudí sidus loodusega ka oma ehitiste sisu. Tema looming inspireerib tänapäevani ka Barcelona teadusmõtet. “Vaadake seda troopilise vihmametsa puud,” osutab teadusmuuseumi CosmoCaixa direktor Jorge Wagensberg läbi õige mitme korruse kasvavale läbipõimunud tüvestikuga taimele, “kas ei meenuta see Gaudí arhitektuuri?”
Barcelona teadusmuuseum on nagu teadusmuuseumid ikka, ent selle omapära on looduse toomine muuseumisaali, kus on loodud kunstlik, ent looduslikku vihmametsa meenutav taimestik ja loomastik. Siinse metsatükikese vahel elavad kalad, krokodillid ja linnud. Kuid Barcelona ülikooli füüsik Jorge Wagenberg näitab suurema uhkusega paari teadusartikli koopiat, millest ühes koos kuulsa ökoloogi Lynn Margulisega avaldatud Nature’i artiklis selgitati sipelgate elu mikroskoopilisi tagamaid. Ka meie nelja miljoni aasta tagune eellane, kelle jalajälgi ja kuju muuseumis eksponeeritakse, on saanud siin Ameerika teadusmuuseumidest erineva tõlgenduse. Kui jänkid on paralleelset jäljerida tõlgendanud kui teineteise õlgadest kinni hoidva australopiteegi-paari sõbralikku kulgemist, siis Barcelonas nähakse seda nii, et emane kõmbib tema ees kiirustavale isasele kiirustavalt järele.
Baromeeter näitab teadushuvi
Tõlgendused tõlgendusteks, ent teaduse näitlikustamisele ei panda rõhku mitte ainult Barcelona teadusmuuseumis. Selle üle mõeldakse viimastel aastal üha enam ka Brüsselis. Seetõttu korraldas Euroopa Komisjon Barcelonas detsembri algul esimest korda ka Euroopa teadusajakirjanduse foorumi.
Londoni University College’i teaduskommunikatsiooni professor Steve Miller juhtis tähelepanu, et stamparvamus, justkui poleks tavainimesed teadusest huvitatud, ei vasta tõele. Sel kevadel korraldatud eurobaromeetri küsitlus näitab, et teadusest on huvitunud 57 protsenti eurooplastest. Eestis on see näitaja 53, Soomes 70, Rootsis kogunisti 80.
Vastanute jaoks on uudiste seas teadusuudised Euroopas keskmiselt viiendal kohal spordi, meelelahutuse, poliitika ja kunsti/kultuuri järel. Neist on enim huvitunud 31 protsenti eurooplastest. Kuid vahe pole suur, see jääb 40 ja 31 protsendi vahele. Eestis on olukord veidi teisem. Enim ollakse huvitatud poliitikast (45%), siis majandusuudistest (44%), seejärel tulevad meelelahutus (40%), kunstid/kultuur (40%), sport (39%) ja teadus (29%).
Kui suur osa on siin nn soovikontserdi efektil – millist muusikat mängitakse, seda ka osatakse tahta – , Miller öelda ei osanud. Siiski hakkab silma, et vaatamata spordi rõhuvale ülekaalule meedias, on selle vastu huvi ikkagi ebaproportsionaalselt väike.
Teadusteemadest tahavad inimesed enim teada meditsiinist ja keskkonnast.
Eesti elanikud ilmutasid keskmisest suuremat huvi kosmose vastu – selle huvi ületasid vaid sloveenlased.
Kui aga päriti, mis kanaleid kaudu teadusest teada saadakse, siis oli Eesti esimene selle poolest, et üle kõige hinnati raadiot.
Kokkuvõtteks: enim teadusest huvitatud on 25–39 aasta vanune, üle 20-aastase haridusteega vasakpoolsetele vaadetele kalduv juht, olgu ta siis mees või naine.
Kuid teadus- ja arendustegevus on muutunud lööksõnaks, millel ei ole katet enne, kui sellega kaasneb ka ühiskonna informeerimine. Euroopa näeb siin üha suuremat rolli teadusajakirjandusel. Barcelona teadusaasta juhataja Vladimir de Semir sõnastas: “Teadlastest üksi on vähe, teadmine peab jõudma kodanikeni.”
Kuid 49 protsenti eurooplastest peab teadust liiga keeruliseks. Barcelona Pompeu Fabra ülikooli rektor Josep Joan Moreso arvas nõnda: “Teadus tahab mängida jumalat, aga seda tahab ju ka inimene üleüldse.”
Binokkel ja taskulamp
Teaduse vahendamisega pole Eestis parimad lood. Teadusajakirjanike koolitust ei ole EL-i riikidest Eesti kõrval Belgias, Bulgaarias, Küprosel, Taanis, Kreekas, Lätis, Leedus, Luksemburgis, Maltal, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias – valdavalt endistes sotsmaades. Samal ajal toimub väga mitmetahuline ja rikas koolitus Saksamaal, Ühendkuningriikides, Itaalias, Soomes, Hispaanias, Rootsis, Hollandis.
Kunagi sügaval Nõukogude ajal teravmeelitses akadeemik Ambartsumjan, et teadus on uudishimu rahuldamine riigi kulul. Üks tuntumaid Briti teadusajakirjanikke, BBC Raadio 4 kaastööline ja koolitaja Quentin Cooper kinnitab, et teadusajakirjanik olla on parim. Saab rahuldada oma uudishimu. Teadusajakirjandus omakorda võib parimal juhul rahuldada ka lugeja-vaataja-kuulaja uudishimu.
Kuid teadus vajab binoklit, et oma objekti uurida. Teadusajakirjandus aga taskulampi, et kirjeldatavast objektist distantsi hoida.
“Detailid pole olulised,” ütleb Ameerika teaduse edendamise ühingu AAAS tegevjuht Alan Leschner, “oluline on eristada teadust mitteteadusest.”
Teaduse põhilised konfliktid, näiteks tüvirakud – religioon, evolutsioon – intelligentne disain, tuleb kogu värvikuses lagedale tuua. “Teadus on külm, väärtustele see tähelepanu ei pööra” – nii arvab 56 protsenti USA-s küsitletuist ja 40 protsenti eurooplastest.
Alati peab silmas pidama, et ei tohi kõnelda üleujutusest, kui kuulajate seas on Noa. Ja nagu jalgpallis pole tähtis jalg, vaid ikka pall, nii pole ka teadusajakirjanduses tähtis mitte ajakirjandus, vaid ikka teadus.
Teadustulemuste esitamisel on aga oluline erinevus võrreldes muude eluvaldkondadega. Nimelt ei pruugi siin olla õige esitada erinevaid arvamusi. Üks kahest arvamusest võib tavaliselt olla lihtsalt vale.
