Miks muidu ei suutnud õhtujuhid Paša ja Maša – DJ Paša alias Pavlo Šylko ja populaarse telehommikuprogrammi saatejuht Maria Jefrosinia – avamängus otsustada, keda esinema kutsuda: kas hopakki tantsivad rahvatantsijad, mundrites sõjaväemeeskoori, klubitantsijad või tangopaari, kes moodustas midagi “Töölise ja kolhoositari” taolist.

Muide, lõppvooru meessaatejuhiks tuleb poksitšempion Vladimir Klitško, kes Atlanta olümpiamängudel 1996 võitis superraskekaalu kulla.

Kui jätta kõrvale kõik need “vanade” eurooplaste naljad ja hõbedastes kleitides traagiliste armastuslugudega diivad, siis uskumatu mulje jätsid just ootamatud esinejad.

Näiteks Moldova lugu “Boonika bate doba” (“Vanaema lööb trummi”), kus rahvuslikku vaipa riietatud Zdob Zdub punkarid aitasid kiiktoolist välja hiiglasliku trummiga rahvariietes memme, kes koos nendega rajult rokkis. Ja lugu oli ka raju. Balkanlikult toodi lavale lisaks ka trompet, tromboon, akordion ja hulk etnilisi pille, mida nimetadagi ei oska. Ka publik polnud kiitusega kitsi – aplodeerides laksusid nii suurerinnaliste prouade kui ka kiitsukeste beibede käed.

Üsna sama tunde tekitas ka Horvaatia lugu “Hundid surevad üksinda”. Sarajevos sündinud Borisi laulu saateks ilmusid lavale nii torupill kui ka melanhoolne slaavilikkus. Selle koosseisu trummar oli raudselt meie Peeter Jõgioja vääriline. Oma tsirkusenumbri lõpuks võttis too vaevaks käte peal seistes jalgadega rütmi lüüa.

Barokne slaavilikkus

Slaaviliku pompoossuse teist, barokset ja kuldset poolt näitas Valgevenet esindav Angelica Agurbaš, kes vahetas laval kolme minuti jooksul kolm Judašini disainitud kostüümi, mis koorusid üksteise alt välja nagu matrjoškad. Kirkorovi limusiinis sõitev protežee on suht puhtakujuline toode, millele külge poogitud puudlimoelised, ent nurejevliku lennuvõimega taustatantsijad mõjuvad kokku sama hingetult kui kodumaine Urbsalu. Tõsi – ilma Kadi Toomi toetava hääleta.

Ungari NOX oli samuti mustlastelt inspiratsiooni saanud. Uskumatul moel oli tantsijatel õnnestunud tabada midagi Transilvaania Draculale omast – nad tundusid lava kohal lendavat ja lauljanna sügav hääl ainult süvendas illusiooni.

Rumeenia polnud prügitünne taguvatest STOMP-muusikute kohalikust tuurist ilmselt üle saanud – nii tuldigi lagedale samasuguse kavaga. Ainult oma lauljanna, Luminita olid nad kängitsenud hõbedasse korsetti, mis rinnad enam-vähem kõrvade kõrgusele tõstis. Uskumatu, kui palju tuld ja rütmi saab plekist välja pigistada.

Kurb oleks mainimata jätta norralaste Wig Wami lateksriietes glamrocki-mehi, kes esindavad tänavuse Eurovisiooni seda poolt, mis lähendab roki, hiphopi ja pungi levilaulule. Ilmselt on stilist Marilyn Mansoni, Rod Stewarti ja Village People´i teisikuid lavale tuues end tõhusalt välja elanud, aga lugu on üllatavalt hea. Meie väikesed armsad Suntribed, kes esinesid enne neid, mõjusid kui vaga kloostrikool.

Samasse valda saab liigitada ka vaniljaninjade esinemise: täiesti korralik ja veenev rokilugu, lahedad erkvalged kostüümid, kitarrid ja korralik esitus. Lenna Kuurmaast on kasvanud tõeline rokileedi. Ainult särtsu võiks rohkem olla, kuid tõepoolest “cool vibes – cool bites”.

Mehed sukkpükstes

Selle kategooria alla võiks eelkõige paigutada Läti magusad poisid Walteri ja Kaša, kes meenutasid häälte kokkukõlalt Toomas ja Tarmo Urbi. Kuid lisaks lillelised pintsakud ja liibuvad püksid.

Sama mänpauerit on tunda ka Bulgaaria esitaja Kaffe juures, kes tegelikult skoorib vägagi kauni looga “Lorraine”, mis riimub jumalikult sõnadega “pain”, “rain” ja “name”.

Aga taanlaste artist Jacob Sveistrup nelja jõulise mehe liikumise saatel paneb uskuma, et Robin Hood ja mehed sukkpükstes on rohelistes laantes tagasi.

Selle aasta tegijad on ilmselt Rumeenia, Moldova, Valgevene, Horvaatia, Bulgaaria, Ungari, Poola. Just nende riikide esinejate pärast on poolfinaal oma etnilisuses ja originaalsuses märkimisväärselt huvitavam kui suht trenditeadlikult tooni tabada püüdev lõppvoor, kuhu kümme riiki juba omale koha on lunastanud. Ilmselt otsib Ida-Euroopa jõuliselt just oma rahvuslikku identiteeti, üritades samal ajal ka euroopalik ja moodne olla.

EBU isakesed võivad omal nina peast ära hammustada, aga karta on, et Ida-Euroopal on rohkem öelda ja näidata kui mis tahes muul riigil. Ilmselt tuleb leppida teadmisega, et järgmine Eurovisioon ei toimu turvalises vanas Euroopas, vaid mõnes riigis, mis eurodest undki pole näinud. Ja seda huvitavam see on.

Arusaamatu oli vaid see, et poolfinaali peaproovide ajal oli Sport Palatsi saal pooltühi. Ukrainlaste sõnul olid piletid ära ostetud juba enne müügile jõudmist. Samas oli 400 grivnat ehk ligi 1200 krooni ka küllalt kõrge hind, mida ilmselt paljud endale lubada ei saa.

Kiiev ja Ukraina kõvasti pingutanud

•• Kuna ka Kiievi Sport Palatsi meenutab Sakala keskuse ja Saku suurhalli 1980. aastatel ehitatud bütsantslikult suurt, ent kulunud sümbioosi, ei saa lahti tundest, et tegu on Arteki pioneerilaagri rahvaste sõpruse õhtuga. Õhkkond on ülimalt sõbralik ja turvaline, sovetlikult tuttav, ent ilma idaeuroopaliku räpakuseta.

Rohelisse kangasse mähitud spordihalli vanamoelisust rõhutavad hiiglaslikud siidrulood ja kiirtoiduna pakutav Kentucy Fried Chickeni ukrainalikes mustrites kloon. Rahvuslikkus on Ukrainas üldse kõva sõna, viimati meenub sellistes kogustes rahvarõivaid ja meeneid viimase laulupeo ajast Eestis.

•• Samas viitavad Kiievi pikad kastanialleed, sillutatud tänavad ja kogu elustiil vanale heale Euroopale. Arhitektuuri ja riietumiskultuuri poolest võiks linnapildi sujuvalt Varssavi või Budapestiga segi ajada.

•• Ukraina on nõuks võtnud teha Eurovisioonist oma Euroopa Liitu astumise eelne mainekujunduskampaania. Mõni ime, et mõni nupumees veel sellest “Welcome to Ukraine” kampaaniat välja pole väänanud. Eurovisiooni loosung (“Ukraine – the heart of Europe”) on sellelt riigilt kõva majanduslikku pingutust nõudnud.

•• Eurovisiooni eelarve on Ukrainas enam kui sada miljonit grivnat ehk umbes 15 miljonit eurot, toetust saadi ka linnaeelarvest ja erafirmadelt. Et kehvadest oludest hoolimata õnnestuks külalisi euroopalikult vastu võtta.

•• See, kuidas oranžsärklastest vabatahtlikud suutsid külalised lennujaamas tolli ja piirivalve kadalipust vähem kui poole tunniga läbi loovida, on äsja demokratiseerunud riigis Nobeli preemiat väärt tegu.

•• Oranž on revolutsiooni värv, milleta Kiievis sammugi astuda ei saa. Jalakäijatetänavale Kresatikule on alles jäänud jupp telklinnakut, kus Pora liikumise noored edasi elavad ning revolutsiooniteemalisi intervjuusid annavad ja turistidele fotosessioone korraldavad.