Fish – karismaatiline mängujuht hõrenevatele pealagedele
12. november
Mean Fiddler, London
Sellise ebatavalise rütmoplastika tekkeks ning mis veelgi kummastavam, selles vabatahtlikult osalemiseks peab olema erakordne põhjus ja karismaatiline mängujuht. Londoni absoluutses epitsentris asuv klubi Mean Fiddler pakkus eelmisel laupäeval mõlemat: kunagine Marillioni laulja Fish tähistas selle plaadi ilmumise juubelit, mis teda 20 aastat tagasi jõuliselt mainstream-maailma heitis. Aeg lendab tõesti linnutiivul, kui kõige kohatumat metafoori kasutada. Alles see oli, kui Marillioni “Misplaced Childhood” viimati 1970. keskpaigas olulise progeroki (mida iganes see ka tähendab) taas kommertsraadio mängunimistutesse paiskas.
Kuid nähtavasti ei ole 47-aastane Fish aastaarve segi ajanud ning tema mõneti kulunud väljanägemine on vähemalt omaaegsetes MTV videotes nähtuga võrreldes veenvaim kinnitus aeg-kaob-rõõmud-jäävad teooriale.
Algus tavatult vara
Niisiis on Fish (kelle kodanikunime Derek Dick on põhjust vähemalt Inglismaal hoolikalt varjata) otsustanud fänne rõõmustada millegagi, mida nood, teades oma kapteni kibedat distantsi kunagisest Marillioni kraamist, enam lootagi ei osanud. Fish läheb “Misplaced Childhoodi” juubeliturneele ning veeretab selle 1985. aastal ilmunud kontseptuaalse pärli otsast lõpuni elavas ettekandes kuulajate ette. Londoni kontsert algab tavatult vara: üüratut kasvu laulja saabub koos soolokarjääri ajal tuge pakkunud kitarristi Frank Usheri ja ülejäänud bändiga lavale natuke enne kaheksat. Esimene osa, hitiga “Credo” kulmineeruv Fishi postmarillionlik retropsektiiv lõpeb umbes kolmveerand tundi hiljem.
Järgmist osa ei tule kaua oodata: paari minuti pärast hakkavad kitsukese klubi seinad “Misplaced Childhoodi” avasüntesaatori resonantsist vibreerima. “Huddled in the safety of a pseudo silk kimono wearing bracelets of smoke naked of understanding,” jõurab klubitäis varakeskealisi hõrenevate pealagedega mehi koos Fishiga plaadi esimesi sõnu. Kõik kohalolijad mäletavad albumit viimse silbini. Fishil ei tule hetkegi üksinda laulda. “Kayleigh”, “Lavender” ja kogu ülejäänud programm on nagu minilaulupidu. Ühegi pausita peaaegu veatult, kuigi live’is mõnevõrra tooremalt rulluv “Misplaced Childhood” peatub sealsamas, kus 20 aastat tagasi. “White Featheri” lõppakord juhatab bändi teist korda lavalt riietusruumi, kust šoti hiiglane koos kaaslastega põgusaks encore’iks uuesti lavale ilmub. “Incommunicado” ja “Market Square Heroes” ei ole enam “Misplaced Childhood”, kuid ometi Marillion selle mälestusväärseimas tähenduses. Ennast kaks kümnendit tagasi kaubamajade vaateakendelt avastanud proge on jõudnud tagasi sinna, kus ta end kõige paremini tunneb: internetist haruldasi Gentle Gianti plaate otsiva fänni kahe kõrva vahele.
