Elektrijaamade „rohelised järved” oli üks esimesi tööstusmaastikke, mille pildistamisega ma juba 1990-ndatel algust tegin, ning siia olen ma ikka ja jälle tagasi pöördunud. Kui endal enam üllatusmomenti ei teki, on huvitav jälgida inimesi, kes kohta esmakordselt külastavad. Üllatusmomenti ei teki ilmselt enam ammu kohalikel, kes sõidavad nendest tiikidest mööda oma Narva jõe äärsetesse suvilatesse. Ise olen käinud siin nii päikesetõusul kui ka loojangul, kevadel ja sügisel, kuid üks õnnestunumaid ülesvõtteid pärineb hetkest enne suvist äikesevihma. Üks naljakamaid müüte, mida olen pidanud kummutama – küsitakse, miks te ometi siin Ida-Virumaal nii hirmsasti elektrit kulutate ja keskkonda reostate. Ja kui siis inimestele seletada, et seesama jaam suudab toota elektrit praktiliselt tervele Eestile, olen ära teeninud väga umbusklikke pilke.