Geenikütid said oma tegevusele õigustuse
Sˇotlane Robert Louis Stevenson kirjeldas 120 aasta eest värvikalt isiksuse lõhestumist oma dr Jekylli ja mr Hyde’i loos, kus inimese üks pale on heatahtlik ja abivalmis, teine aga jõhker ja kuri. Samamoodi unustamatu kuju on 80 aasta taguste inglase Alan Alexander Milne’i karupoeg Winnie Puhhi raamatute eesel Iiah, kes aina kurdab oma raske elu üle ja näeb igas liigutuses endavastast vandenõu. Need maniakaal-depressiivsed kaasused on nüüd saanud tugeva põhjenduse sadade Briti teadlaste ühistöös teostatud uuringu abil. Kindel see, et mängus on kahjustatud geenid.
Vaidlused selle üle, kas geenivaramu ikka tuleb kasuks, et seostada inimese geneetilisi omadusi ehk genotüüpi tema kehaliste ja tervislike näitajatega ehk fenotüübiga, on seega jõudnud vähemasti vahefinisˇisse. Teadusajakiri Nature avaldas oma 7. juuni numbris mitu pikka ja põhjalikku artiklit, mis on pühendatud vastavatele uuringutele.
Sadade teadlaste ühistöö
Põhilise neist kirjutas Suurbritannia teaduse rahastaja Wellcome Trust ning pani kokku teadlaste rühm. Õigemini küll konsortsium, sest aruande lõpus on loetletud vähemasti paarsada teadlast ja organisatsiooni.
Wellcome Trusti teadlased on uurinud geneetilisi markereid, mis on seotud seitsme üldlevinud haigusega. Üldlevinud on siinkohal oluline detail, sest sellised haigused nagu kõrgvererõhktõbi, suhkurtõbi, maniakaalne depressioon ja muud on seotud rohkem kui ühe geeni riknemisega. Siiani on uuritud pigem haigusi, mis on seotud mutatsioonidega ühes geenis, nagu Downi sündroom või Askenazi juutidel esinev haruldane haigus või Kirde-Soome elanike seas esinevad haigused. Kahtlejad on väitnud, et ükski geenivaramu ei aita, et üldlevinud haigustele jälile saada.
Seda kahtlust on arendatud üsna jõuliselt ka Eesti geenivaramu puhul selle algusaegadest peale. Nüüd aga on teadlaste konsortsium ette võtnud 17 000 inimese andmed ja püüdnud asjasse selgust tuua.
Geeniküttide tegevus jõuab ajaleheveergudele üsna katkendlikult ja vahel ka suisa sensatsiooniliste uudistena, mis ei pruugi alati tõeks osutuda. Kuid tõsiasi on see, et viimase 18 kuu jooksul on geneetikud üsna jõuliselt käsile võtnud diabeedi, mille kohta on teada, et seda soodustavad nii keskkonnatingimused, pärilikud faktorid kui ka eluviisid. Tillukeste geneetiliste faktorite leidmiseks tuleb läbi sõeluda tuhandeid patsiente, arvestades sedagi, et nende ütlused, haiguslood või siis sugupuu andmed ei pruugi alati olla kõige tõesemad.
Sellised uuringud on väga kallid ja nende teostamiseks pole maailmas just liiga palju geenipanku või -varamuid. Seepärast tõttavad geneetikud üksteise võidu noppima kõige kättesaadavamaid vilju. Esimesed üldlevinud haigustega seotud geenid on muidugi esialgu vaid kahtlusalused, nende seotus vajab veel kindlamat tõendust. Ja osa neist ongi osutunud valepositiivseteks.
Oxfordi ülikooli statistik Peter Donnely, kes juhib Wellcome Trusti kaasusekontrolli konsortsiumit (nii seda teadlaste rühma nimetatakse), kinnitas ajakirjale Nature, et kuigi teadlaste omavaheline konkurents on vältimatu ja vajalik, pole siiski alati võimalik avaldada artikleid, kus oleks kajastatud mitme osapoole kontrollitud tulemused.
Leiti uued riskifaktorid
Wellcome Trusti kaasusekontrolli konsortsiumis osales 50 uurimisrühma, kes kasutasid 17 000 inimese uurimisel 500 000 geneetilist markerit ja määrasid seitsme üldlevinud haiguse puhul 24 geneetilist riskifaktorit. Kõik uuritavad elavad Suurbritannias. Uurimisel ei kasutatud rajatava Ühendkuningriigi biopanga materjale, vaid juba 1958. aastast alustatud kohorti ning veredoonorite andmeid.
Lähenemine pole uus, küll aga on enneolematu selle haare. Sealjuures kinnitati 12 kahtlus-
aluse geeni osalus ja leiti 12 uut võimalikku riskifaktorit. Tulemused avalikustatakse nõnda, et neid saavad kasutada kõik huvitatud teadlased.
Üldlevinud haiguste põhjuste seas tuuakse ära mitut laadi tegureid, nagu geenide järjestuste kodeerimine, kuid ka selliseid, mis paiknevad DNA mittekodeerivas osas. Selliste piirkondade bioloogiline funktsioon ei ole veel teada. Ootamatuks tulemuseks oli, et määrati 13 piirkonda, mis varieeruvad Briti geograafiliste piirkondade kaupa. Nende seas oli näiteks võime seedida piima. On leitud palju uusi lihtsaid mutatsioone, mis suurendavad mingi haiguse riski.
“Enamik neist on mittekodeerivas alas, seega ei muuda need mingi valgu struktuuri, vaid pigem osalevad ise, või mis tõenäosem, on ühinenud mingi geeni või regulatoorse osaga, mis mõjutab selle geeni avaldumist,” kommenteerib geneetik Andres Metspalu Tartu ülikoolist.
2001. aastal loodud Eesti geenivaramus on praeguseks 10 000 inimese tervise- ja sugupuuandmed ning DNA. Kuni aastani 2010 on plaanis kasvatada andmekogu saja tuhande geenidoonorini. Brittide geenipanka hakati looma hiljem, kuid Eesti geenivaramu toppas vahepeal tekkinud rahastamislahkhelide ja valitsuse nõutuse tõttu.
“Geenivaramuga pole muret. Kui me selle valmis saame, siis läheb seda vaja veel mitukümmend aastat,” ütleb Metspalu. “Auto arendamine ei lõppenud mudel T-ga, pigem algas sealt. Fenotüüpe on palju, keskkonnategurite mõju ja seos geenidega täiesti uurimata ja just siin on biopangad ainukesed allikad, sest kliinilised vere-
proovid ei sisalda seda tüüpi infot.”
Kas Eestis on aga võtta nõnda palju teaduslikku jõudu, et geenivaramut läbi uurida? “Eestis on väge küll, et sellist uuringut teha, aga esialgu on vaja osta vastavad geenikiibid – oleks vaja 3000 tükki à 250 eurot. Siin on probleem,” iseloomustab Metspalu ja leiab, et kui geenivaramu oleks peatuseta jätkanud, siis oleksime ka oma proovidega selles Wellcome Trusti (ja ka mõnes teises) uuringus sees ning Eesti kui tugev genoomika keskus artikli päises. See toonuks siis juurde teadlasi, uurimisraha ja lõpuks ka firmasid.
Kui aga asi läheb nii, nagu paistab praegu, et geenivaramu saab valmis ja vajalikud geenikiibid ostetud, avastatakse ehk ka Eestis uusi haigestumist soodustavaid geenimutatsioone.
