Georg Malvius kiidab vene teatri "Idiooti"

Mida arvate teie Evald Hermaküla valikust?

Kurb, kui inimene ei leia oma probleemide ringist muud väljapääsu, kui lõpetada kõige väärtuslikum. Kurb, et keegi ei suutnud aidata tal leida teisi võimalusi.

Näitleja puhul on see veel traagilisem, sest meil on võimalus mängida laval läbi enda elust erinevaid tundeid, võimalusi. Teistel seda võimalust ju pole. Seda rängem pidi olema Evald Hermaküla probleem.

Kas Rootsi kultuuriinimeste hulgas on enesetapud sagedased?

Kas just sagedased, aga olemas. Elame karmis maailmas: kes kaotab armastatu, kes töö, enesehinnangu. Kui kaob vajalikkusetunne, ollakse enesetapule väga lähedal.

Tean, et tänases ühiskonnas on see võimatu, aga unistan teatrist, kus igaüks tunneks, et tal on ümber sõbrad, kes annavad kindlustunnet, kelle ees võib end aeg-ajalt avada ja saada vastuseid oma probleemidele. Ent elame individualistide ühiskonnas ja asi läheb üha hullemaks. Ühed ei taha end segada probleemidesse, teised lihtsalt ei hooli. Ent iga kord, kui selline tragöödia juhtub, peaks see vilkuma kui punane tuli ümberkaudsetele ja panema neid mõtlema oma suhete üle.

Rootsis põhjustas tõelise pahameeletormi, kui laulja Ted Gärdestadi enesetapust tehti meediasündmus. Kui Eesti alles õpib ajakirjandusvabadust, siis Rootsi tavaliselt selliste reeglite vastu ei eksi, enesetapja nime nimetamine on isegi politseiuudises tabu.

Rootsis pole tõesti need asjad nii hullud kui Ameerikas või Inglismaal. Üldiselt suudab meie kollane ajakirjandus sellistes olukordades hoiduda kirjutamast asjadest, mis on väga isiklikud. Laulja Ted Gärdestadi juhtum tekitas paar aastat tagasi Rootsis ägeda vaidluse ajakirjanduseetika üle. Mõned ajalehed tirisid ta eraelu väga vastikul moel avalikkuse ette. See kutsus esile nii kultuuriinimeste kui ka teiste ajalehtede viha.

Ent ühiskond muutub: mõne jaoks tähendab trükivabadus seda, et ta ise oma eraelu ajakirjanduses ära kasutab. Üks Rootsi väga tuntud näitleja-laulja rääkis ühes intervjuus hinge tagant ära kõik oma psühholoogilised ja seksprobleemid. Küsisin temalt: "Oled sa kindel, et see oli arukas tegu? Sellest räägitakse kaks-kolm päeva ja neljandal päeval ei huvita see enam kedagi."

Kolm aastat on möödas teie "Nicholas Nickleby" lavastusest Draamateatris, kas Draamateater on vahepeal muutunud?

Juhtkonnavahetus toob alati teatrisse muutuse, usalduse saavutamine võtab aega. Aga maja ja näitlejaid ma ju tunnen eelmistest kordadest. Nii et mul on tunne, nagu oleks ma koju tulnud.

Tookordses intervjuus nimetasite, et lavastaja peab elu erinevaid tahke kogema, ainult fantaasia peal kunsti ei tee. Mida uut on elu vahepeal teile õpetanud?

Olen vahepeal ise palju õpetamisega tegelenud. Mõningaid probleeme lahendada püüdes olen neisse ise liiga sisse elanud. Hakkasin märkama, et kui ei hoia oma tudengitega teatavat distantsi, kisub asi keeruliseks. Nagu ikka, kui sa inimesi armastad. Eraelus on teistmoodi, siis pead selle olukorraga lihtsalt leppima ja edasi elama. Aga õpetaja vastutab, et ta suudaks õpetada. Olen enesele tõotanud: ma ei lase ennast kunagi viia selleni, et ei tee enam vahet õpetajaks ja sõbraks olemise vahel.

Mida head olete vahepeal lavastanud?

Olen töötanud Saksamaal, Norras, õpetanud ka Austraalias. Stockholmi Linnateatris tõin välja "Viiuldaja katusel" ja kaheksatunnise versiooni "Nicholas Nicklebyst", mida just eelmisel pühapäeval mängiti viimast korda.

Mille poolest see Draamateatri lavastusest tugevam/nõrgem oli?

Pikem versioon andis rohkem ruumi ka mitmesugustele lavaefektidele. Stockholmi lavastuse kasuks töötas suurepärane valgus- ja helitehnika. Olen armunud mitmesse Draamateatri näitlejasse, aga ka Stockholmis tegid lavastuses kaasa mitu Rootsi teatri tähte. Publikumenu oli suur ning ei ühtegi halba arvustust – Rootsis on see üsna haruldane! Järgmiseks lavastan Rootsis "Oliver Twisti". Ei tea miks, aga Dickens on mulle elu jooksul avanud palju uksi.

Miks valisite Eesti Draamateatrisse just "Väikese õuduste poe"?

Draamateater küsis, kas ma ei tahaks siin lavastada "Elvira Madigani". Ent see eeldanuks vähemalt 20 head lauljat ja läinuks liiga kulukaks.

"Väikeses õuduste poes" on parajalt kreisi lugu ja ilus muusika. Koguperemuusikalina peaks see meeldima laiale vaatajaskonnale, alates kümneaastastest ja kõigile neist vanematele. Hea meelelahutus, aga nutikalt kirjutatud loost leiab ka sügavust. Tuntud süzhee sellest, mis juhtub, kui sa oma hinge maha müüd. Keskseks tegelaseks on siin inimsööjataim, kes kasvab iga kord, kui ta inimverd on saanud. Samas võib säärane inimsööjataim kasvada ka iga inimese enda hinges.

Milles "Väikese õuduste poe" noor trupp praegu kõige tugevam tundub: näitlemises, tantsus, laulmises?

Praegu on see veel osatäitjati erinev. See on selleski mõttes huvitav töö, et esmakordselt teeb Draamateatri lavastuses noorte näitlejate kõrval kaasa eesti noorte lauljate põlvkond. Kõik osalised valisime välja katsetega. Selle tegid läbi kõik, isegi Lembit Ulfsak.

Näiteks Jakko Maltis peaosalisena on väga hea laulja – loodan, et seda laiemalt märgatakse, aga näitlejakogemus tal puudub. Mait Malmsten aga on hea näitleja, aga pole harjunud muusikalis laulma. Tantsuoskusi peavad nad kõik ühtmoodi arendama. Nii et see on huvitav projekt selleski mõttes, et sunnib kõiki osatäitjaid iga päev oma nõrku külgi tugevamaks harjutama.

Kaks nädalat on esietenduseni veel aega. Loodan, et publik ei näe enam vahet, kes osatäitjatest on õppinud näitlejaks, kes lauljaks.

Millega Tallinnas õhtuid sisustate?

Olen väga palju teatrit vaadanud. Dostojevski "Idioodi" lavastus Vene Draamateatris on enim mõju avaldanud. Suurepärane lavastajatöö. Väga meeldis peaosaline Aleksander Ivaskevitsh. Tema Mõshkin oli nii haavatav, nii üksildane – näitleja oli leidnud romaani tegelasest väga huvitavad tahud.

Kas "Idioot" meeldis rohkem kui Linnateatri "Kuritöö ja karistus"?

Pean tunnistama, et minu jaoks oli "Idioot" tugevam lavastus. "Kuritöö ja karistus" on hästi mängitud, selle kunstnikutöö on üks intelligentsemaid, mida üle pika aja näinud olen. Hindan väga Elmo Nüganeni teatrit – "Pianoola" on üldse minu suurimaid teatrielamusi viimastel aastatel –, aga "Kuritöö ja karistus" mind nii väga ei liigutanud. Ma ei näinud, et Raskolnikov oleks lavastuse jooksul eriti muutunud, nii nagu see Dostojevskil on. Pigem muutusid teised Raskolnikovi ümber.

Ent Linnateatri "Hamlet"?

Thats not my cup of tea. Polnud päris minu maitse. Head näitlejad, aga ma ei saanud selle "Hamleti" mõttest aru. Ma pole päris kindel, et Elmo Nüganen lavastaja ja Marko Matvere peaosas teavad täpselt, miks nad "Hamleti" tegid.

Seevastu Pinteri "Kojutulek" Linnateatris oli väga hea, elus lavastus. Parajalt naljakas, väga hästi mängitud. Olen näinud "Kojutulekut" mitmel pool teatrites, ka Londonis, kuid Linnateatri lavastus on neist parim. Sealne leedi (Triinu Meriste) oli hiilgav, troonis tõesti mängu keskel – ajas kõik mehed hulluks. Ja siis see näitleja, kes mängis vana meest (Ago Roo), lihtsalt suurepärane! Ka muidu vihaseid mehi mängivat Marko Matveret oli huvitav näha nii teistmoodi osas. "Ristumises peateega" hiilgas Tõnu Oja. Eesti teatris pole üldsegi mitte halb seis.

Ent mida arvate Draamateatri lavastustest?

Ma ei tahaks rääkida teatrist, kus ise parasjagu töötan. Estonias jättis mulle hea mulje eesti ooper "Süda".

Milline on teie lemmikmuusikal?

Sondheimi "Sweemy Tood", tugeva loo pärast, siin kõlavad muusika ja tekst suurepäraselt kokku. Klassikalistele suurtele muusikalidele olen vist ringi peale teinud: "Zorbas", "Mees La Manchast", "Viiuldaja katusel", "Kabaree", "Chicago", "West Side Story", "Hüljatud" jne. Kokku olen teinud umbes 40 muusikalilavastust.

Kõige hingelähedasem on "Viiuldaja katusel" Estonias. Tevjet mänginud Jüri Krjukovi pärast. Ka sellepärast, et see lugu haakus Eesti laulva revolutsiooniga. Elasin Estonias proove tehes siinsetele sündmustele väga kaasa.

Georg Malvius

Sündinud: pärast Kristuse sündi. Ei armasta aastanumbrite ületähtsustamist, ütleb, et tunneb end ikka 25-aastasena.

Õppinud: Teatriakadeemias; ülikoolis psühholoogiat, ajalugu, romaani keeli; teatrikursused Saksamaal, Inglismaal, USA-s; Stockholmi Dramatic Arts Institute.

Esimene lavastus: Stockholmis Strindbergi "Preili Julie".

Töö: Turu Rootsi Teater, Örebro Linnateater, Östgöteater Norrköpingis, Södra Teater Stockholmis, Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Stockholmi Linnateatris jm. Lisaks Rootsi teatritele ka välismaal: Essen, Berliin, München, Detroit, Oslo, Helsinki, Reykjavik, Budapest, London.

Teinud kokku 125 lavastust, neist 40 muusikali.

Õpetanud: praegu Göteborgi Ülikooli muusikaliosakonna juhataja, õpetanud ka Baieri Teatriakadeemias Münchenis ning ligikaudu 20 maal rahvusvahelistel teatrikursustel.

Lavastused Eestis: Dickins "Nicholas Nickleby elu ja seiklused" (1997 Draamateater), Kushner "Inglid Ameerikas" (1996 Draamateater), Puig "Ämbliknaise suudlus" (1994 Draamateater), Rossini "Sevilla habemeajaja" (1994 Estonia), Bock "Viiuldaja katusel" (1989 Estonia).

Kas teadsite, et...

...Georg Malviuse suur lemmik on ansambel Abba.

...üksteist aastat tagasi tekkinud lahkarvamused Estonia dirigendi Paul Mägiga viisid Georg Malviuse lavastama Draamateatrisse.

5 küsimust

Mida olete õppinud oma vanematelt?

Ausust. Olema enda suhtes aus, nii töös, kui ka elus.

Mida eelistate vaadata telerist?

Krimkasid, hokit, jalgpalli – lihtsalt erutavaid asju. Töös tuleb mul palju intellektuaalselt pingutada ja siis on õhtul tore kõik unustada ja sukelduda sellesse, mida näidatakse.

Mitu krooni kulutate päevas?

Ma pole suur kulutaja. Pean lugu heast söögist, aeg-ajalt luban endale hea lõuna mõnes meeldivas restoranis. Võõrsil töötades seda enam, et pole just kuigi lõbus üksi ainult endale süüa teha.

Mis on meie riigi head ja vead?

Hea on, et eestlastel on ikka veel tugevad tunded oma maa ja rahva suhtes, kuigi see vist hakkab muutuma. Halb on, et lääne pahed – korruptsioon, uimastid, tapmine, on vallutamas ka Eestit.

Kas armastuse pärast jätaksite oma senise elu?

(Paus.) Vaat see on raske küsimus. Usun, et armastus on rohkem kui hetketunne – midagi, mis kasvab kahe inimese vahel. Selleks on vaja aega ja tööd. Ja sellepärast ma ei annaks oma eelnevat elu ära armastuse pärast.