Hea postkast mahutab neljapäevast posti

Kui post enam kasti mahtuda ei taha, tuleb leida suurem kast, mitte siunata postiljoni.

Väike või tavalinegi postkast ei suuda vastu võtta kogu nelja-päevast posti ega ka paksemaid või selliseid ajakirju, millele toimetus või reklaamiandja on midagi manuseks pannud. Kui ajakirja järele tuleb postkasti asemel minna postkontorisse, on kodanik muidugi pahane – kes ajakirja, kes postiljoni peale.

Eesti Posti kvaliteedidirektor Maire Lodi ütleb, et ennekõike tuleb postkasti ostes mõelda sellele, mida see peab mahutama. Mõelda maksab neljapäevale, mil ilmuvad kõige paksem ja paindumatum leht Eesti Eks-press, Maaleht, neli üleriigilist päevalehte, lisaks maakonnalehti. Kui paljud neist on tellitud? Kui paljud, siis peab postkast olema selline, mis paksu lehepaki vastu võtab.

Kaasavara postkontorist

Ka Express Posti peadirektor Sven Suurraid nimetab, et postikandjate sagedasim mure on liiga väikesed postkastid, ja paneb inimestele südamele, et postkast valitaks ikka tellitud posti hulga järgi. “Olen näinud postkasti, mis oli tavalise kirja suurune,” imestab Suurraid ja märgib, et tegelikult nõuab isegi Eesti Ekspress üksi suuremat kui standardpostkasti. Teine mure on liiga väike ava – kast ise on piisavalt suur, kuid pilu ei suuda paksemat reklaamide ja lisadega ajalehte vastu võtta. Kolmandana nimetab Suurraid ära sõitnud klienti, kelle postkast saab paari päevaga täis ja lisa enam juurde ei mahu.

Hulluks läheb asi siis, kui mõne tellitud ajakirja vahel on “kaasavara”, millega tellija pole osanud arvestada. Näiteks viimased Cosmopolitan ja Stiina tulid koju koos platsmassist tampoonikarbikesega ning lasteajakirjade vahele satub teinekord mänguasju. Postkasti kaela ei saa siis mahtumisprobleeme enam ajada, sest muidu võib inimesel ju olla vähe meediat tellitud, ainult et erandkorras on saadetis liiga paks.

Sven Suurraid ütleb, et selliseid muresid pole Express Postil olnud juba aasta-poolteist – pärast seda, kui postikandefirma rääkis Ajakirjade Kirjastusega läbi, et sääraseid reklaame ajakirja vahele müüa pole hea mõte. “Paari aasta eest oli kandes üks ajakiri, millega oli kaasas ihupiim väikese plastpudeliga. Kus see kasti ei mahtunud, võtsid postiljonid kileümbrise ära ja plasttuutu ajakirja vahelt välja. Ajakiri üksi pandi postkasti ja kus mahtus, seal läks kreem talle järele. Kui ei mahtunud, võttis postiljon selle kaasa ja soovijad said meilt oma kreemi kätte,” meenutab Suurraid.

Presshouse’i levispetsialist Merilyn Valend meenutab, kui ajakirja DI vahel oli puupulk mälupulga nime all. See polnud reklaam, vaid toimetuse väike nali. “Need ei tahtnud kohale jõuda, väideti, et ei mahu kastidesse. Inimesed on mugava eluga ära harjunud ja ega hästi ei suhtuta, kui tuleb postkontorisse minna. Omalt pool tahame asja huvitavaks teha, aga lugejaile see pigem ei meeldi. Helistatakse ja küsitakse, mis toimub ja miks peab postkontorisse minema,” räägib ta lugejate pahameelest. Valendi sõnul teeb toimetus nüüd painduvamaid nalju ning paneb ajakirjaga kaasa näiteks lauamänge, mis peaksid postkasti ilusti ära mahtuma.

Lisaks mahumuredele võib saatuslikuks saada ka posti väärtus. Maire Lodi sõnul tuleb ette, et postiljoni kannul käivad kastide tühjendajad. Kui kandja seda teab ja märkab, võib juhtuda, et ta ei tihka väärtuslikumaid asju postkasti jätta. Näiteks on ajakirjaga [digi] alati kaasas CD-plaat ning iga kuu juhtub, et mõni tellija ei saa ajakirja postkasti. [digi] puhul pole see Lodi sõnul siiski postitöötajate otsustada. “Kui saatja on otsustanud, et see on lihtsaadetis, on see tema enda risk,” sõnab ta. Sellegipoolest teab Merilyn Valend, et on postkontoreid, kus laserplaadiga ajakiri nimetatakse perioodika asemel pisipakiks ning kellelegi kohale ei viidagi.

Maire Lodi Eesti Postist arvab, et parim lahendus oleks, kui ajakirja tegijad räägiksid asja enne selliseid erandeid läbi nii postivedajatega – näiteks mida teha, kui post ei mahu kasti, või kui tundub, et postil pole kastis turvaline – kui ka lugejatega. Näiteks võiks ajakirja eelmises numbris kirjas olla, et järgmisega on kaasas midagi suuremat. Nii teavad inimesed ette, et võib juhtuda, et ajakiri ei mahu postkasti ning selle asemel leiavad nad kastist vaid teatise: tulge oma tellitule postkontorisse järele. Kui selliseid kutselehti jääb postkasti sageli, tuleb kast siiski välja vahetada.

Õigele nupule vajutamine lahendab postimure

Tallinlane Jaak:

•• Mul on väike postkast, aga suured ajakirjad tellitud. Postiljonil oli paha tava ajakirjad jõuga sisse litsuda. Suur kriitpaberil ajakiri murti pooleks, see kolestas ta ära. Kaas läks ajakirja seljal murdekohast katki.

•• Hakkasin kisa tõstma: mis värk on? Lasin siis ühistul endale ka suurema postkasti panna. Kord sain postiljonil sabast kinni ja ütlesin: pane mulle suured ajakirjad sellesse kasti. Tähekese ta sinna paneb, aga teist mitte.

•• Niisiis hiljuti võtsin ühendust Eesti Postiga, sealt öeldi, et teist ajakirja toob teine kandja. Viisakas suhtumine oli, mu kirjale reageeriti kohe. Sain aru, et Eesti Post ei ole süüdi. Teine kandja lihtsalt ei teadnud, et ajakiri tuleb teise kasti panna.

•• Probleemi lahendus oli suurem kast. Need pisikesed kastid, mis tänapäeval on – no ajakirjad ei lähe sinna!

Tallinlane Alari:

•• Iga [digi] numbriga on kaasas CD ning ma pidin sel pidevalt postkontoris järel käima. Üks tibi väitis kontoris, et ju siis ei mahu. Aga kõik teised ja palju suuremate insertidega ajakirjad suruti kenasti läbi! Teine ütles adekvaatsemalt: “Sjeal on kingitjus tjeile ja sjee võib varastatud saadud saama.” Mõtlesin, et mis siis nüüd, ja läksin järele. Iga kord tuli ise põhjendus.

•• Hiljem probleem lahenes, kui olin lisaks Eesti Posti klienditeenindusnumbrile kurtnud ka toimetusele.

•• Aga Eesti Ekspressiga võrreldes on kõik muu poisike. Pole ime, et Express Posti kandjad kogu aeg uttu tõmbavad ja lehed hilinevad või kaovad, kui neile nii ebainimlikke koormaid laotakse. Mina jään kokkuvõttes värsketest uudistest ilma, et üks firma saaks naabrile oma uue niisutaja või imaja saata.