Hemorroidid. Mida nendega küll teha?
Paljud naised kannatavad hemorroidide ehk päraku veenikomudest tingitud vaevuste tõttu raseduse ajal. Keskikka jõudnul on see juba sage kaebus. 50. eluaastaks on umbes pooled inimesed tundnud vähemalt ühte või mitut klassikalist sümptomit, sh valu päraku piirkonnas, sügelust, verejooksu ja prolapsit (hemorroidide anaalkanalist väljasopistumist). Kuigi hemorroidid on harva ohtlikud, võivad need korduda ja muutuda valulikuks tüütuseks. Õnneks on meie käsutuses palju abivahendeid.
Mis on hemorroidid?
Teatud mõttes on meil kõigil hemorroidid, padjataolised veenikomud otse pärasoole alumise osa ja päraku limaskesta all. Seisund, mida enamik meist hemorroididena kirjeldab, tekib siis, kui veenid tursuvad ja muutuvad pingeliseks nagu varikoossed veenid jalgadel. Et haigusest haaratud veenid võitlevad pidevalt gravitatsiooniga ja suruvad verd tagasi südame suunas, arvavad mõned, et hemorroidid on hind, mida inimesed kahel jalal kõndimise eest maksma peavad.
Eristatakse kahte liiki hemorroide – sisemised paiknevad pärasoole alaosas ja välimised arenevad päraku ümbruses naha all. Välimised hemorroidid on inimesele ebamugavamad, sest nahk veenikomudel muutub punetavaks, hakkab sügelema ja kahjustub. Kui vereklomp areneb välimises veenikomus, võib tekkida äkiline tugev valuaisting. Inimene võib näha või tunda klompi või muhku päraku ümbruses. Vereklomp tavaliselt imendub, jättes sellesse piirkonda nahavoldikese, mis võib kiheleda või põletikuliseks muutuda.
Sisemised hemorroidid on enamasti valutud, isegi verejooksu korral võib inimene kaevata vaid erepunase verelaigukese üle tualettpaberil või WC-potis. Sisemised veenikomud või-vad ka prolapseeruda või pärakurõngast välja ulatuda ja sellega mitmesuguseid probleeme põhjustada. Kui hemorroid pöördub, võib ta koguda endasse lima ja väljaheite mikroskoopilisi osakesi, mis tekitavad ärritust. Neid nimetatakse ladinakeelse terminiga pruritus ani (päraku kihelus). Pidev päraku pühkimine kiheluse leevendamiseks võib probleemi omakorda veelgi suurendada.
Mis põhjustab hemorroide?
Tavaliselt seostatakse hemorroide kroonilise kõhukinnisusega, punnitamisega soole tühjendamisel ja pikaajalise tualetis istumisega, sest kõik need tegurid häirivad verevoolu päraku piirkonnas, põhjustades soonte täitumist verega ja sellega nende suurenemist. Nii saame ühtlasi seletuse ka küsimusele, miks on veenikomud raseduse ajal, kui suurenenud emakas surub veenidele, nii tavaline probleem.
Uuemate uurimuste põhjal on hemorroididega patsientidel keskmisest pigem suurem anaal-kanali puhkeoleku toonus, st anaalkanali silelihas on tavapärasest enam pingul (isegi puhkeolekus). Kõhukinnisus omakorda võimendab neid probleeme, sest pingutamine soole tüh-jendamisel suurendab rõhku anaalkanalis ja surub hemorroidid sfinkterlihase vastu. Ja lõpuks sidekude, mis toetab ja hoiab hemorroide nende asukohas, lõd-veneb vananedes, põhjustades veenikomude pundumist ja prolapseerumist.
Diagnoosimine
Hemorroidide diagnoosimiseks piisab tavaliselt kaebuste sedastamisest ja patsiendi läbivaatusest. Välimised veenikomud on üldjuhul silmatorkavad, eriti juhul, kui on moodustunud vereklomp. Selleks, et saada teada, kas pärasooles on verd, võib teie arst sõrmega teie pärasoolt uurida. Samuti võib arst anaalkanali läbivaatuseks anoskoopi kasutada. Anoskoop on väikene lambikesega varustatud plasttoru, mis viiakse pärasoolde. Kui pärasoolest leitakse verd, tuleb teha sigmoidoskoopia või kolonoskoopia, et välistada teised veritsemise põhjused, nt kolorektaalsed polüübid või vähk, viimased tuleb verejooksu põhjusena välistada eeskätt just üle 50-aastastel naistel.
Kodune ravi
Enamasti taanduvad sümptomid käepäraste koduste vahendite abil. Ägenemise vältimiseks proovige järgmisi võtteid:
Tarvitage toiduga
rohkem kiudaineid
•• Sööge kiudainerikkaid toiduaineid ja/või kasutage toidulisandeid (nt Metamucil, Citrucel või Fiber Con). Piisava koguse veega tarvitatult pehmendavad kiudained roojamassi, vähendades sellega survet veenikomudele. Kiudainerikkad toiduained on nt spargel, oad, kaera- ja nisukakukesed, täisteratooted ja värsked puuviljad. Kiudained aitavad vähendada veritsust, põletikku ja veenikomude suurenemist. Need võivad vähendada ka väikestest veresoonte ümber peetunud roojatükkidest põhjustatud ärritust. Mõnel naisel põhjustab järsk kiudainerikkale dieedile üleminek kõhupuhitust, seepärast suurendage kiudainete hulka oma toiduratsioonis aeglaselt, lisades neid söögile 25–30 grammi päevas. Samal ajal suurendage ka vedeliku tarbimist.
Füüsiline aktiivsus
•• Mõõdukas tegevus, nt kerge jalutuskäik 20–30 minutit päevas, aitab stimuleerida soolestiku tööd.
Pühendage endale
piisavalt aega
•• Roojatungi tajudes minge kohe tualetti, ärge jääge sobivamat aega ootama. Roojamass võib taanduda, suurendades rõhku ja pinget pärasooles. Ühtlasi kavandage oma päevaplaani aeg, nt lõunasöögi järel, kui veedate mõ-ned minutid tualetis. ReÏiimi järgimine aitab samuti sooletreeningule kaasa.
Istevann
•• Istevann on sooja veega vann puusadele ja tuharale. See võib leevendada kihelust, ärritust ja sulgurlihase spasme. Apteekides on müügil spetsiaalsed väikesed plastvannid, mida saab panna tualetipotile. Võite istuda ka tavalises vannis, milles on mõne-kümne sentimeetri jagu sooja vett. Enamik eksperte soovitab 20-minutilist istevanni iga roojamise järel ning lisaks sellele veel kaks-kolm istevanni päevas. Pärast veeprotseduuri tupsutage pärak ettevaatlikult kuivaks, ärge pühkige või hõõruge seda. Anaalpiirkonda võite kuivatada ka fööniga.
Ka lokaalselt kasutatavad kreemid võivad kaebusi vähendada. Apteekides on käsimüügirohuna saadaval lokaalseid valuvaigisteid sisaldavaid kreeme, mis võivad ajutiselt valu leevendada. Hüdrokortisooni sisaldavad kreemid ja ravimküünlad on samuti tõhusad, kuid neid ei tohiks kasutada kauem kui nädal korraga, sest pikemaajalisel kasutamisel võib ilmneda nahaatroofia. Witch-mandliõliga salvrätid (Tucks) on pehmendava toimega ning need ei oma ka ohtlikke kõrvalmõjusid. Valu ja turset alandab jääkotikese asetamine pärakupiirkonnale. Ja viimaks – istuge pigem pehmetel patjadel kui kõval pinnal, sest nii vähendate olemasolevate hemorroidide turset ja hoiate ära uute tekke.
Ravige vereklomp välja
•• Kui välimises hemorroidis tekib vereklomp, võib valu olla ülitugev. Kui klomp on olnud kauem kui kaks päeva, püüdke seda ravida koduste vahenditega nii kaua, kuni see imendub. Kui aga klomp on värskem, saab hemorroidi või klombi kirurgiliselt eemaldada. Tegemist on pisikirurgilise protseduuriga.
Protseduurid, mida kasutatakse hemorroidide ravimiseks
On hemorroide, mida ei saa ravida ainult konservatiivsete vahenditega kas seepärast, et kaebused ei taandu, või sellepärast, et sisemine veenikomu on välja sopistunud. Õnneks on arstide kasutada terve rida väheinvasiivseid meetodeid, mis on ka vähem valusad kui traditsiooniline hemorroidide eemaldamine (hemorroidektoomia) ja mis ühtlasi võimaldavad kiiremat paranemist. Neid protseduure tehakse kas ambulatoorselt või päevakirurgia osakonnas.
Sidumine
•• Ameerika Ühendriikides enim kasutatav veenikomude ravivõte on kummipaela sidumine päraku veenikomu ümber ehk hemorroidi ligeerimine. See võte põhjustab hemorroidi kärbumist ja ümbritsevate kudede armistumist paranemise käigus, hoides sellega hemorroidi paigal. Täielikuks paranemiseks tehakse kuue kuni kaheksa nädala vältel kaks kuni neli protseduuri. Komplikatsioone esineb harva, kuid siiski võib ette tulla vähest valu või pingetunnet (mis enamasti leeveneb istevannis), veritsust ja infektsioone ehk põletikke. Teised ambulatoorselt tehtavad raviprotseduurid on laseri või infrapunase kiirgusega koaguleerimine, skleroteraapia ja krüokirurgia. Kõikide protseduuride toimemehhanism on sama, mis kummipaelaga ligeerimise puhul, kuid need ei ole siiski nii tõhusad hemorroidide taastekke vältimiseks. Tüsistused ja taasteke sõltuvad protseduurist, seepärast konsulteerige oma arstiga, et otsustada, milline ravivõte on teile sobivaim.
Hemorroidektoomia
•• Kui teil on suured esilevõlvuvad veenikomud, pidevad kaebused väliste hemorroidide tõttu või sisemised hemorroidid, mis taastuvad vaatamata kummipaelaga ligeerimisele, siis vajate ilmselt operatiivset ravi ehk hemorroidektoomiat.
Traditsioonilise hemorroidektoomia puhul tehakse kitsas lõige ümber välimise ja sisemise veenikomude koe ja eemaldatakse protsessist haaratud veresooned. See protseduur ravib 95% juhtudest, komplikatsioone esineb harva. Samal ajal on hästi teada, kui valulik on see operatsioon. Patsient ei pea hemorroidektoomia järel ööseks haiglasse jääma. Operatsioon tehakse narkoosis ja paljud patsiendid vajavad operatsioonijärgsel perioodil narkootilisi valuvaigisteid. Üldjuhul võib tööle naasta seitse kuni kümme päeva pärast operatsiooni. Negatiivsetele asjaoludele vaatamata on enamik patsiente siiski rahul, sest operatsioon lahendab probleemi.
Klambrid staplerid
•• Uus alternatiiv traditsioonilisele hemorroidektoomiale on hemorroidopeksia. Selle protseduuriga ravitakse veritsevaid või sisemisi prolapseerunud hemorroide. Kirurg kasutab klammerdajat staplerit ehk õmblusaparaati veenikomude nende õigesse asukohta kinnitamiseks. Hemorroidektoomiat tehakse narkoosi kasutades päevakirurgia-osakonnas.
Operatsioonijärgne paranemine kulgeb kiiremini. Protseduur on küll valusam kui kummipaelaga ligeerimine, samuti esineb rohkem tüsistusi, kuid samal ajal tehakse klammerdamist vaid korra, samuti taastekib hemorroide harvem.
Praegu uuritaksegi, millist kolmest meetodist – traditsioonilist hemorroidektoomiat, klambritega hemorroidopeksiat või kummipaelaga ligeerimist – peaks kasutama esimese ravimeetodina.
Kommentaar
Jüri Teras
PERH-i üldkirurgiakeskuse juhataja
Hemorroidid on inimesele tihti ebameeldivaid vaevusi tekitav haigus, mis võib oma sümptomite poolest olla piinav, kuid tavaliselt pöördumatuid tervisekahjustusi ei põhjusta.
Kuigi hemorroidid võivad tekkida kõigil, muutuvad nad suurteks ja valulikeks vaid u neljal protsendil elanikkonnast. Nn probleemseid hemorroide esineb võrdselt nii naistel kui ka meestel, esinemissagedus on siiski kõrgem 45.–64. eluaasta vahel.
Millest tekivad hemorroidid? Hemorroidid on mitme põhjusega haigus. Muidugi on selle haiguse puhul olemas teatud soodumus (nt pärilik kõhukinnisus), kuid oma osa mängib siin kindlasti ka istuv eluviis, ebatervislik toitumine ning raske füüsiline töö. Hemorroidid ei ole patoloogiline haigus, kuid nagu kõik pärasoolega seotud haigused vähendab hemorroidhaigus töö-võimet, sunnib inimest sättima oma elu pärasoole “meeleolu” järgi, rikub äri- ja isikliku elu rüt-mi, teeb inimese unetuks jne.
Haiguse diagnoosimisel on oluline mõelda kindlasti ka teistele pära- ja jämesoolehaigustele, eriti kui sümptomiks on vaid perioodiline vereeritus pärasoolest.
Kasvajaliste haiguste varajaseks avastamiseks peaks üle 50-aastastele patsientidele jämesoole uuringutest tegema sigmoidoskoopiat iga kolme kuni viie aasta järel ja kolonoskoopiat iga kümne aasta tagant, kõrgema riskiga patsientidel veel sagedamini
Hemorroidhaiguse puhul võivad väljalangenud sõlmed ka iseseisvalt tagasi tõmbuda ning alati ei ole kirurgiline sekkumine üldse vajalik.
Samas on konservatiivsete ravimeetoditena kasutatavaid raviküünlaid meil saada vaid mõn-da üksikut nimetust (Doloproct, Anusol, Preparation H), kuid ka nendest võib saada leevendust.
Loomulikult on alati võimalik vaevuste tekkides pöörduda kirurgi vastuvõtule, kes konsulteerib, vajadusel määrab lisauuringud ning ordineerib ravi. Kõik artiklis kirjeldatud ravimeetodid on ka meie haiglas kasutusel.
Üldkirurgi vastuvõtule pääsemine ei olegi nii raske kui üldiselt arvatakse. Meie haiglas saab kirurgi jutule mõne nädala jooksul, erakorraliste olukordade lahendamiseks on ööpäev ringi majas ka valvekirurgid.
Tõlkis Kristi Tael
