Meedias Ferryle ebaõiglaselt inkrimineeritud natsilembuse skandaal jättis ta ilma soodsast koostöölepingust Inglise kaubamajaketiga Marks & Spencer. Kunagise ansambli Roxy Music laulja tänavukevadine ja Bob Dylani tõlgitsustest koosnev stuudioalbum “Dylanesque” põrus vähemalt Ameerika Ühendriikides valusalt, seda müüdi maailma suurimal muusikaturul esimese nelja kuuga sama palju kui keskmist kohalikku popansamblit Eestis.

Ilmselt pole see plaat Ferryle endalegi eriti oluline. Igatahes laulis ta Tallinnas Dylani lugude sõnu paberilt, kõigile pähe kulunud “Knocking On Heaven’s Door” ja “All Along The Watchtower” ehk välja arvatud.

Aga ei Bob Dylan, füürer ega Marks & Spencer ole need, kelle pärast mitu tuhat inimest istuvad kannatlikult aegade armutusest räsitud linnahallis, trotsivad talumatult külma sisetemperatuuri ning “Slave To Love” hitist alates hüppavad paarisajakesi lava ees. Ferry minevik on liiga särav, et talle olevikku ette heita.

Kümneliikmelise bändiga tubli poolteist ja natuke rohkemgi tundi puhast klassikat saali pritsinud Bryan Ferry on mõistatuslik kuju. Tema enigmaatilisest seksapiilist – millestki, mida populaarses kujutluses omistatakse õhates kõigile inglise dÏentelmenidele – on palju räägitud.

Ohtlikult lähedal hullutamisele

Ja kui Ferry ovatsioonide saatel lavale jalutab, hüüatab minu kõrval istuja endamisi: “Elton John on selle venna kõrval täielik konn.” Tõsi mis tõsi, kuuekümne kahe aastane mees näeb hiilgav välja ning vähemalt tema puhul on see ka oluline. Too seletamatu X-faktor laieneb muidugi Ferry häälele ja juba “Kiss And Tell” ning “Jealous Guy”, saati siis “Love Is The Drug” või põhiseti võimsalt lõpetanud “Let’s Stick Together” kinnitavad veel kord isiklikku veendumust, et just vanad mehed on need, kelle kontsertidele end neil päevil kohale tasub vedada.

Siinsel muusikapressil on ilmselt tagumine aeg võtta kasutusele kunagised menumõisted “hullutas” ja “enneolematu”, sest Bryan Ferry oli neile reede õhtul ohtlikult lähedal.