"Olen koos televisiooni võttegrupiga käinud Hiinas järjest kolmel viimasel aastal, iga kord ühes provintsis. Sõidud said teoks tänu Hiina Välisministeeriumile ja Hiina Rahvavabariigi esindusele Eestis. Hakatuseks tuleb Hiina kohta kohe troostitult öelda, et kõike ühekorraga niikuinii läbi ei käi," tõdeb Mati Talvik.

Talvik alustas teekonda Hiina praegusest pealinnast Pekingist. Teleajakirjanik meenutab, et ainuüksi sealse Keisrite Palee, nn Keelatud Linna imetlemiseks kulus tal terve päev. Teise päeva võttis linna lähedal paiknev keisrite suveresidentsi külastamine, mis on tohutu maa-ala järvede ja templite, pagoodide ja paleedega.

60-70 km kaugusel Pekingist on kuulus Hiina müür. "On võimas vaatepilt, kui üle mägede, orgude ja mäekurude kulgev müür ulatub silmapiirini ja sa tead, et see jätkub veel tuhandeid kilomeetreid. Lisaks on see nii lai, et sellel sai vanasti rahulikult sõjavankritega sõita, " on Mati Talvik senini vaimustuses. Ülevaks teeb Hiina müüril käimise tema sõnul seegi, et seal kohtuvad rahvad kõikjalt maailmast – Aasiast, Euroopast, Ameerikast kui ka Austraaliast.

"Kollase Jõe deltas, Shandongi provintsis käisin kahes linnas. Lisaks pealinnale Jinanile ka Qingdaos, mis oli möödunud sajandi alguses Saksa provints," jätkab telemees reisijuttu. "1903. aastal sakslaste rajatud õlletehase toodang, Qingdao õlu on kuulus kogu Kagu-Aasias ja ka mujal maailmas. Linn on otse mere kaldal ja oma iluga meenutab väga Vahemere-äärseid Prantsuse kuurorte. Selles on promenaade, hotelle ja villasid. Ja tohutult palju pilvelõhkujaid. Hiinlased armastavad erksate värvidega kaunistatud kõrghooneid."

Kogu elu keset jõge

Teisel reisil Jangtse jõe kallastele käis Talvik Shanghais ja Jangtse alamjooksul asuvas Jiangsu provintsis. Selle pealinn Nanking on kunagine Hiina pealinn. Provintsis ringi liikudes ristus tee korduvalt enam kui 700 aastat tagasi rajatud Suure Keiserliku kanaliga. Veetee oli rajatud turvaliseks kaubaveoks Lõuna-Hiina sadama Hangzhou ja Pekingi vahel. Kanali rajamisel oli kasutatud küll ka looduslikke jõgesid, kuid suures osas on see siiski käsitsi kaevatud. Kitsal kanalil on elu sama vilgas nagu linna peatänaval, olgugi et piisavalt ruumi oleks sellel ehk vaid kondiaurul töötavate lotjade jaoks. Nüüd on laevad mootoritega. Sildade juures, kus läheb eriti kitsaks, käib äge lippudega lehvitamine. Kanalil elavad laevnikud on nagu eraldi suguharu. Isad pärandavad ameti poegadele, kogu elu käibki lodja või praami peal. Seal elatakse, see ongi nende inimeste kodu. Lisaks kolmele põlvkonnale pesitsevad laeval kõikvõimalikud pudulojused. Sealsamas kuivatatakse pesu ja keedetakse toitu. Töö käib ööd ja päevad läbi.

Mati Talvik kuulis kohalikult giidilt, et vanade pärimuste kohaselt olid poisid praamile kinnitatud, et nad vette ei kukuks. Tüdrukud polnud aga loetud ja võisid vabalt ringi liikuda.

Kanali ääres asuvat Suzhoud kutsutakse hellitavalt Kagu-Aasia Veneetsiaks. "See, et Suzhou on Riia sõpruslinn, teeb lihtsalt kadedaks," räägib Talvik ja lisab, et linn on tõeline turismipärl. Kanaleid on selles tohutult, sest Suzhou on olnud Siiditee üks tähtsamaid punkte. Telemees veendus oma silmaga, et siiditööstus on Suzhous arenenud kuni tänaseni: "Sealses Siidiinstituudis asuvas töökojas tehakse uskumatut tööd. Näiteks van Goghi portree, mis oli valmistatud inimese juustest. Mõnikord paistis, nagu tikkija teeks tööd ilma niidita. Juustest 40 korda peenemad siidiniidid polnud kõrvaltvaatajale nähtavad, kuid ometi suutis meister sellisega kalauime tikkida. Suurendusklaasi või luupi ei kasutanud keegi."

Mitte ainsatki

maalappi inimesteta

Kõik paigad, mida Talvik Hiinas seni külastanud, paiknevad ranniku lähedal ja kuuluvad erimajanduspiirkondadesse. "Pärast suurte majandusreformide algust 1978. aastal on sealsed linnad tohutult arenenud. Välisfirmad on neisse investeerinud miljardeid. Põhjapoolsemad linnad on nagu ikka – puhtamad. Lõuna pool nii palju korrast lugu ei peeta," kirjeldab ta.

Talvikule meeldib hiinlaste komme, et nad ei ehita uusrajatisi vanadesse linnadesse: "Uuslinnad kerkivad vanade kõrvale. Kanalite ääres käib aga elu nagu paarsada aastat tagasi. Solk visatakse otse kanalisse. Paari aasta jooksul lubati siiski ka sealsetesse majadesse kanalisatsioon rajada. Eesti delegatsioonil kohalikku vett tarvitada ei lubatud. Käisime kõikjal, oma joogipudel kaasas."

Hiina kõikides provintsides on väga suur rahvastiku tihedus. Shandongi provintsis mahub ruutkilomeetrile tervelt 392, Guangdongis 396 inimest. Mati Talviku sõnul pole aga märgata, et inimesed rüselevad või ei mahu ära. Sellist hetke aga, kus inimene poleks su kõrval nähtav, tema sõnul Hiinas ei ole. Kõikjal on kas pudupoeke või põllulapike – üks lõppematu inimestega täidetud territoorium.

Hiinlase hommik algab võimlemisharjutustega avalikul muruplatsil. "Kõrgelt hotelliaknast vaadates võis näha terveid väljakutäisi inimesi, kes süvenenult rahulikke ja sujuvaid taichi harjutusi sooritasid. Mõnel oli käes lehvik, mõnel mõõk. Ühel hommikul ärkasin kell kuus üles, sest maa müdises. Mundris mehed jooksid läbi linna," meenutab Talvik. Hiinas kohtab tema sõnul mundrikandjaid sageli – seda kannab ka iga turvamees ja autode ümberpaigutaja.

Sotsialismi hüved

pluss turumajandus

Teleajakirjanik arvab, et eestlastel pole hiinlaste töökusele kümnendikkugi vastu panna. Selleks et kõigile tegemist jätkuks, tehakse palju käsitsitööd. Kvaliteedi tõstmine seisab neil küll veel ees, kuid see-eest toodetakse odavalt. "Kui tarvitada hiina kaupa ka poole lühemat aega kui Euroopas tehtut, oled ikkagi kasudega kaubelnud. Hiina särgid peavad väga hästi vastu ja sealsed spordijalanõud on endistviisi head. Elektroonikaga ehk asi nii roosiline ei ole," räägib ta.

Hiina kodus elavad erinevad põlvkonnad koos – see on Konfutsiuse õpetuse üks põhitalasid. Ja vanainimeste austamine on hiinlasel geenides. Talvik meenutab käiku ühte Pekingi vanas rajoonis asuvasse elamisse. Kitsas elamises oli vanapaaril ometi oma ja noorpaaril oma tuba. Lapsed mahtusid vahepealsesse ruumi. Lastekultus on Hiinas tohutu. Laps on Hiinas iga pere uhkus, sest nende arv on piiratud. Teisest võsukesest algavad juba suured maksud, kolmandaga läheb asi päris hulluks.

Talvikut üllatas, et mõnes mõttes on elu Hiinas nagu nõukogude ajal – kehtib plaanimajandus, haridus ja tervishoid on tasuta, linnatransport ei maksa peaaegu midagi. Samas ajab Hiina praegune juhtkond alates Deng Xiaopingist kavalat poliitikat. Soodustatud on välisettevõtete tulek ja ühisettevõtted. Viimasel ajal rakendatakse turu-

printsiipi ka riigiettevõtetele. See, kes toodab turul mitteminevat kaupa, lastakse julmalt pankrotti.

"Palju tehakse ära kommunikatsioonide arendamiseks. Maanteede rajamine käib tohutus tempos. Meie jaoks on suur saavutus, kui 10 aasta pärast Tallinna - Tartu kiirtee valmis saame. Hiinas on kõikjal kaheksarealised, ilma ühegi ristmikuta kiirteed," kirjeldab Talvik imetlusega, kuid samas möönab: "Loomulikult ei tohi unustada, et olen käinud vaid kolmes Hiina kõige enam arenenud provintsis."

Tänavu plaanib Mati Talvik minna Uiguuri rahvusringkonda ja käia ära ka Hainani saarel, kus on puhas troopika.

Hiinasse

sõitjale

Teades, kui suur on Hiina rahvas ja kui omapärane ning sügav on hiina kultuur, tuleks enne selle maa külastamist koguda eelteadmisi nii palju kui vähegi võimalik.

Ärge koostage võimatut reisiprogrammi. Kellelegi ei tuleks näiteks pähe panna nädalase reisi sisse nii Moldaavia kui ka Gruusia külastamist. Sellisel moel reisides näete ainult neljatärnihotelle.

Enne Hiinasse minekut võiks teada selle maa kombestikku. Tervitades ei tasu karta paljusõnalisust ja ülevoolavust.

Juba esimesest päevast peale võiks üritada pulkadega süüa. Vaatamata sellele, et palve peale tuuakse teile alati noad, kahvlid ja lusikad. Lusikaid kasutavad ka hiinlased, nendega tõstetakse suppe ja kastmeid.

Hiinlaste laual on väga palju toite. Pidulikul puhul võib roogade arv küündida kolmekümneni. Laua keskele asetatakse keerlev alus, millele lisatakse järjest uusi toite. Esimeseks roaks on kisselli moodi magus supp. Palju süüakse rohelist, igasuguseid merekasve ja vetikaid, tigusid ja krevette. Külmal laual on nii kala, sea-, kana-, pardi- kui ka loomaliha. Tasapisi lähevad road vägevamaks ja peatoiduks on dekoreeritud linnud või kalad.

Osta tasub käsitööd ja maitseaineid. Suurtes kaubamajades midagi hiinapärast leida on üsna keeruline.

Väga hea on hiina õlu. Seevastu hiina viin ilmselt eestlasele alla ei lähe, see on väga spetsiifilise lõhnaga. Uus sõna on hiina vein, seda valmistavad nad koostöös prantslastega.

Hiinlased on ääretult sõbralikud, kuigi nad enamasti ei oska peale emakeele ühtki muud keelt. Hakkama saab ka keelt oskamata.

Vene keele peale loota ei tasu. Vanema põlvkonna mõned funktsionäärid seda ehk oskavad, aga nooremad õpivad koolis siiski inglise keelt. Ekskursioonijuhid ütlevad sageli, et kui tema hiina nimi meelde ei jää, siis kasutatagu euroopa nime. Sellegipoolest on nad meelitatud, kui nime siiski meelde jätate.

Eestit teavad hiinlased üllatavalt hästi. Eesti on hiina keeles Ai-Sha-Ni-Ya. Vaatamata hiinlaste viisakusele, on nendega raske sõbraks saada. Kontakt tekib alles pikaajaliste sidemete jooksul. Kuid hiinlased hoiavad ja hindavad sidemeid. Nad õnnitlevad ja tervitavad veel aastaid pärast kohtumist. Kui koju tulles oma hiina võõrustajat kaardiga meeles peate, jätate talle hea mulje kogu meie rahvast.