Hirmust valge arstikitli ees tuleb võitu saada
Olude sunnil eksib ka arstipelgur tugevama närvikavaga seltskonna sekka analüüsikabineti ukse taha. Süda taob ärevusest ja kadedusest, nähes, kuidas mõni ootab seal nagu vana rahu ise, olles veel õnnelik, et sai töölt vaba ennelõuna.
Õde saab enne nõelaga lähenemist juhtnöörid: “Võin minestada, olge valmis!” Seda on ka juhtunud, see pole niisama ähvardus! Nõel otsib veeni, aga algaja meedik on ärevusse aetud ja patsiendi lubivalgest näost on näha, et pikka pidu enam pole. Väike suts käib ära, aga verd ei tule! Ärevus on sooned peitu ehmatanud!
Nuuskpiirituselapike sokutatakse pihku, et saaksid ise end vajadusel ergutada. Püüad end raugematu jutuvadaga reaalses maailmas hoida ja selgitad, et veel täna hommikul sõid nimelt, et närv vastu peaks. “Oi, aga te poleks tohtinud üldse süüa! Peame ju ka veresuhkrut mõõtma!” hüüatab õde ja selleks korraks on piinad lõppenud.
Niisiis on minestamise külmad ja kuumad hood ning mitmepäevane ärevus liiva jooksnud. Nädala pärast uuesti! Lõpuks kabinetist väljudes hakkab nii halb, et vajud toolile istuma, lained käivad üle pea ja kõrvus kohiseb, hädavaevu suudad end reaalsuses hoida. Selline komejant ühe sutsaka pärast!
Ka arstid pole hirmust vabad
29 aastat arstina töötanud Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Helve Breibergi sõnul pole arstipelgureid palju. “Võimalik, et mõned, kes kardavad, oskavad oma hirmu osavalt peita.”
Eranditult kardavad meedikuid kõik lapsed. Seda kartust nimetab Breiberg “valge kitli sündroomiks”. Aastate eest lasteaeda tööle minnes eiras ta toonaseid reegleid ega pannud kunagi kitlit selga.
Peamiselt kardetakse valu, hirmu külvab ka teadmatus, mida täpselt tegema hakatakse. Vähetähtis pole arsti või õe käitumine: on see siis julgustav või pinget tekitav. Hirmust pole vabastatud arstidki – enamasti teab meedik tavapatsiendist rohkem ja oskab seeläbi ka rohkem karta. “Arsti juures on õrnemaks sooks mehed,” tunnistab Breiberg, kelle sõnul taluvad naised valu paremini ja on kannatlikumad.
Nii patsient kui ka arstid on võimetud alateadliku hirmu ees. Vahel võib minestamise põhjuseks olla madal veresuhkru tase, sest paljude analüüside võtmise eel nõutakse, et patsient oleks söömata ja joomata. Kui keegi minestab, tuleb abivajaja panna pikali ja tõsta ta jalad üles.
Hirmuarstide edetabel
Kõige rohkem kardetakse hambaarsti, kes teeb enamasti haiget. Nimistusse kuuluvad veel günekoloog ja androloog, sest nende juures käik on seotud valulike protseduuride, läbivaatuseks ebamugava asendi ja lisaks veel intiimse piirkonnaga.
Kolmas spetsialist, keda Breibergi meelest põhjendamatult kardetakse, on psühhiaater. “Kui inimesel on probleeme psüühikaga, siis peetakse seda häbiväärseks ning välditakse kokkupuudet selle eriala esindajaga,” ütleb Breiberg. Tema kogemused näitavad, et psüühiliste probleemidega inimesed kulutavad seda innukamalt teiste arstide uksi, et spetsialistidelt oma olematute haiguste kohta kinnitust saada.
Kardetakse ka endoskoopiat, mille käigus vaadeldakse fiiber-optikaga söögitoru, magu, sooli ning kopsutorusid. Hirm üld-anesteesia ehk narkoosi ees on sageli suurem kui operatsiooni enda ees. Breibergi sõnul arvatakse vääralt, et narkoos kahjustab aju.
Kui on juba liiga hilja
Hirmu tundvad patsiendid peaks endale sisendama, et kõik läheb hästi. Kindlasti ei tohiks hirmu pärast jätta arsti juurde minemata. Arstide juurde jõuab ka inimesi, kelle haigus on juba nii kaugele arenenud, et päästa pole enam midagi. Breibergi sõnul pole põhjuseks mitte niivõrd kartus arsti ees kui ravikindlustuse puudumine.
Mõni inimene pelgab ka raskest haigusest kuulda ja lükkab seetõttu arsti külastust aina edasi. “Mis tuleb, see tuleb ja seda muuta ei saa. Kui avastatakse halb haigus, siis ka selle vastu on rohtu või muud meetodid. Eelkõige tuleb õppida koos avastatud haigusega elama,” õpetab Breiberg ja soovitab oma hirmud ületada ja kindlasti tohtri juurde minna. “Halb haigus ei ole veel maailma lõpp, kuigi see võib esialgu nii tunduda.”
