05.04.2012, 02:00
Hüppavad geenid võivad muuta meie mõtlemist
Kui teie maitse aja jooksul muutub, siis ärge kiirustage selle juuri otsima moe või vanuse muutumisest.
Kui te äkki avastate, et teile ei meeldi enam Juhan Smuuli pajatused nagu mõnekümne aasta eest ja olete hakanud eelistama hoopis Ludwig Wittgensteini filosoofiat ning lisaks ei talu te enam punaste moonidega külgkardinaid, võivad põhjuseks olla hüppavad geenid teie ajus. Juhan Smuuli monoloogides tegutses polkovniku lesk, kelle teiste kehahädade seas oli hulkuv neer. Nüüd on teadlased avastanud, et ka geenid võivad hulkuda. Ludwig Wittgenstein on loogiliselt arutlenud, et ilma koljut avamatagi räägib kõik selle kasuks ja mitte miski ei räägi selle vastu, et sealt tõesti leitakse aju. Wittgenstein oli üks maailma mõjukamaid loogikuid, aju aga tagab nii igapäevase kui ka matemaatilise loogika. Ajus on 100 miljardit närvirakku, mis võivad moodustada 100 triljonit omavahelist ühendust. Need ühendused on igal inimesel erinevad, mis ongi põhjus, et igaüks meist mõtleb ja tegutseb erinevalt. Erinevalt mõtlevad isegi ühemuna kaksikud, kellel on täpselt samad geenid ja kes peaksid olema loomupäraselt identsed. Kuid ometi ei ole. Niisamuti mõtleb ja tegutseb inimene erinevalt 30- ja 40-aastasena. Kõige lihtsam on arvata, et erinevuse tekitab keskkond – olud muutuvad ning ka kogemusi muudkui lisandub. See on tõsi, kuid mitte kogu tõde.