Ian Brown – Briti poissmeeste ikoon

Kunagine Stone Rosesi nimelise nähtuse laulja Ian Brown võib Mandri-Euroopas olla pigem kultus- kui rahvamees, ent kodus Inglismaal on ta massiivne staar.

Brixton Academy on kaks õhtut järjepanu välja müüdud ning seltskond, keda Brown magnetina Londoni lõunaosa kultuuriepitsentrisse imeb, peaks igale tallinlasele tuttav olema: koduse ajakirjanduse andmetel maksavad Eesti neiud kopsakat piletiraha, et nende sellidega korraldatud tutvumisõhtutele pääseda.

Tõsi mis tõsi – Ian Brown osutub “Briti poissmeeste” absoluutseks ikooniks.

Religioosne rituaal

Loodus on Ian Browni õnnistanud näojoontega, mis talle muretu äraolemise peaks tagama. Seda dramaatilisem on kontrast, mis tulnukmehe lavale saabumisel ilmneb. Mõistatuste kiuste on ta tavaline lad, lihtne Bayswateri mate, luust ja lihast chap.

Kurdistava vile saatel katarsise poole tüüriva publikuga üheks saades võimendab ta tolle küünilisele eestlasele olemuslikult jälgi Briti poissmehe arrogantsi piirini, kus kibedat reaalsust trotsiv muusikaelamus järjest kättesaamatumaks muutub. See siin on kahtlemata religioosne rituaal, ent mida kuradit peab ateist sellises olukorras ette võtma?

Brown alustab kontserti Stone Rosesi hitiga “I Wanna Be Adored” ning publik on hetkega peos. Imetlusväärse järjepidevusega laulab ta igast noodist vähemalt veerand tooni mööda. Asi poleks paanikat väärt, kui Browni meloodiad hüpnootilisele monotoonsusele poleks ehitatud. Aga nad on, ja olukord muutub iga uue lauluga järjest piinlikumaks. “Dolphins Were Monkeys”, “Set My Baby Free”, “Golden Gaze” ning mitmed teised stuudioversioonis ka‰pirovskilikult sugestiivsed lood lagunevad mannetult koost.

Ühel hetkel katkeb paigalsörkiva Browni endagi närv ja ta viskab keset järjekordset numbrit mikrofoni vastu maad, lööb loo kinni ja lahkub lavalt. Peagi on ta tagasi, kuid ei vaieldamatult geniaalne “Corpses In Their Mouths” ega ametliku osa lõpulugu “My Star” suuda sõu alguse eufooriat taastada. Nii vabastavalt pole kontserdisaali välisuks ammu avanenud.