Igal lapsel on isa

Mehed on lahkelt valmis võtma enda õlule lapsetegemise rõõmsa töö. Kui see vilja kannab, loeb isane oma ülesande lõpetatuks ja kergitab kaabut. Sellisele järeldusele jõuavad naised, kes oma lapse sünnitunnistust üksi vormistama lähevad.

Mehed näevad asju teises valguses. Nemad mäletavad ikka, et küsisid eelnevalt ohtliku aja kohta. Rasestumisest hoidumist peavad nad esmajoones naisterahva mureks. Sageli tunnevad mehed, et neid pole pereplaneerimise arutellu kaasatud ja korraga on nad pandud fakti ette, mis muudab kogu nende elu.

Kui mees ei taha last enda omaks tunnistada ja ema siiski elatisraha soovib, annab ta mehe kohtusse. Kohus omakorda suunab perekonna DNA-testi tegema.

DNA test 4000 krooni eest

Eestis tõestatakse isadust DNA testi abil juba 1995. aastast: Tartus ja Tallinnas.

"Meie poole pöördutakse keskeltläbi mõnekümnel juhul aastas," ütleb Gunnar Tasa Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudist. "Analüüsi tegemisel on algatajaks pooleks enamasti naised, kes soovivad lapse isalt materiaalset toetust."

Testi tegemisel kehtib raudne reegel – isa, ema ja laps peavad kohale ilmuma üheaegselt. Täiskasvanutelt võetakse verd veenist, lapselt näpuotsast. Protseduur koos dokumentide vormistamisega võtab aega paarkümmend minutit. Vastus väljastatakse ekspertiisiaktina. Selles on kirjas protsent, millise tõenäosusega on konkreetne mees lapse isa.

Ekspertiisiaktile annab allkirja kaks erapooletut eksperti, kes vastutavad andmete õigsuse eest kriminaalkorras. Soovi korral saab ekspertiisi korrata mõnes teises DNA analüüse tegevas asutuses. "Enamasti on analüüsi tulemus toetanud seda poolt, kes soovib tõestada," ütleb Tasa oma kogemuste põhjal. Kui mehe-naise suhe on juhuslikku laadi ja DNA analüüs tehakse üksnes selleks, et teha mees lapse eest vastutavaks, näib see ebaõiglane.

"Kõik täiskasvanud ju teavad, kust lapsed tulevad," tuletab Tasa meelde. "Ühegi seksuaalsuhte puhul, ka prostituudiga vahekorras olles, ei saa välistada rasestumise võimalust. Ühiskond on kokku leppinud, et vaidlusalusel juhul on isa mõiste bioloogilise sisuga. Kui ühiskond soovib mängureegleid muuta, tuleb teha seda läbi seadusandluse. Minu teada on isakohustest vabastatud ainult spermadoonorid."

Isadest on hoopis rohkem põhjust kaasa tunda üksikemadele. Analüüsist loobuvad neist umbes pooled. Ilmselt just need, kes lapse isalt kõige enam abi vajaksid. Analüüsi tellija peab maksma 4000 krooni, mida igaüks neist leida ei suuda. Tasa arvates võiks meilgi võtta eeskuju Soomest, kus DNA analüüsi maksab kinni riik, seda juhul, kui asi on jõudnud kohtusse. Nii saab riik laste toetamise kohustuse endalt isade õlgadele panna.

Tallinna Linnakohtu kohtuniku Piret Randmaa sõnul tulevad kohtusse need, kelle kooselu on olnud lühike. Suhted on lõppenud reeglina juba enne lapse sündi. "Mees väidab tavaliselt, et laps pole tema oma," ütleb Piret Randmaa. Tõenäosus-

protsent, et just see mees on lapse isa, on üle 99.

Meestel pole kohtuniku arvates mingit põhjust muret tunda, et naine temalt kohtu kaudu vaid raha soovib pumbata: "Enam ei mõisteta välja alimente, vaid elatusraha igakuise summana."

Praegu on seaduse ees võrdsed kõik lapsed, olgu nende vanemad omavahel abi-

elus või mitte. Veel seitsmekümnendate lõpus kehtinud seaduse järgi võis vallaslaps saada küll isalt toetust, kuid mitte pärandust. Seejuures võisid ema-isa ka koos elada.

Rahvasuu mäletamist mööda piisas aastat kümme tagasi isaduse määramiseks ema ütlusest. Kui paar naabrit nägid meest-naist uksest koos sisenemas ja väljumas, oligi isadus tõestatud. Randmaa möödunud aegade kohtupidamist maha tegema ei soostu: "Alati on võetud ka vere-proov. See ei andnud küll nii kindlaid tulemusi, nagu praegune DNA analüüs, kuid usaldusväärne oli seegi. Lisaks võeti arvesse tunnistajate ütlusi, kas reaalselt oli kooselu või mitte".

Praegune seadus ei luba haneks tõmmata ei last ega ka isa. Elatusraha määramisel võtavad õigusemõistjad arvesse, millist laadi suhe mehe-naise vahel oli. Kõige väiksem võimalik elatisraha on veerandik minimaalpalgast. Ette on tulnud ka üks selline juhtum, kus isa rahalistest kohustustest hoopis vabastati.

Kui sellisel lapsevanemal vanaduspõlves siiski isatunded peaksid tärkama, siis lapselt abi nõuda ta ei saa: "Kui isa pole last aidanud kasvatada, miks peaks siis laps toetama teda?" toob kohtunik näite.

Isa, kes kahtleb

Väidetavalt on igal isal vähemalt korra elus turgatanud pähe võimalus, et laps pole tema oma. Muud võimalust kõhklustest ja kahtlustest üle saamiseks polegi, kui süda rindu võtta ja teha DNA test.

"Analüüsile tulemiseks ei pea sugugi kohtu poole pöörduma," julgustab Gunnar Tasa. "Piisab, kui mõlemad osapooled on testiga nõus. Kui inimesed pöörduvad meie poole kohtuväliselt, võib testi viia läbi ka anonüümselt – isikuandmeid ei küsi keegi."

DNA uuringuteks saab kasutada väga erinevaid kudesid: verd, seemnevedelikku, skeletijäänuseid, juuksekarvu ja isegi süljepritsmeid. Laborisse helistavad sageli inimesed, kes mõne juuksekarva salaja kilekotti pistnud ja seda analüüsida soovivad. Kõik nad peavad leppima vastusega: "Salaja võetud materjale me ei analüüsi."

Gunnar Tasa ei nõustu arvamusega, et mehed iga hinna eest isakohustest kõrvale hiilida püüavad: "Küllalt on juhtumeid, kus mees on nõus toetama ka väljaspool abielu sündinud laste kasvatamist. Eelnevalt tahab ta siiski kindlalt veenduda, et just tema on lapse isa."

Piret Randmaale meenub vaid mõni üksik juhus, kui kohtusse pöördunud mees tahab ennast isaks tunnistada: "Enamasti siis, kui omal ajal jäi sissekanne lapse sünnitunnistusel millegi tõttu tühjaks."

Meestearst Olev Poolamets usub, et enamik lapsi saavad alguse ema-isa vastastikusel kokkuleppel: "Kui kellelgi on läinud teisiti, siis peaks ta endalt küsima – miks. Olen veendumusel, et vaatamata levinud suhtumisele on enamik isasid tublid. Nad tahavad vastutada ja vastutavadki oma laste eest."

Kunstlik viljastamine on probleemivaba

Ainus kindel viis, kus kedagi kohustuslikus korras või tahtmatult isaks ei saa teha, on kunstlik viljastamine. Selle meetodi puhul küsitakse luba isegi abielumehelt.

Eestis elav spermadoonor võib olla bioloogiliseks isaks kõige rohkem kuuele lapsele. Sellega on enam-vähem garanteeritud, et saatus poolõde ja poolvenda omavahel kokku ei viiks. Spermadoonori kasutamise puhul isadust ei tuvastata – seega ei saa ta oma bioloogilistelt järeltulijatelt vanaduses toetust nõuda. Laps tohib teada ainult selle isa kõige üldisemaid andmeid: haridustaset ja tegevusala.

Kunstlik viljastamine võimaldab naisel oma mehelt last saada ka viimase ootamatu surma korral.

Inglismaal lõi laineid juhtum, kus spermadoonorina kasutati surnud meest.Vaieldi, kas temalt oleks pidanud selleks luba küsima või mitte. Eestis ollakse seda meelt, et näiteks 10 kuu jooksul võiks sperma kasutamist sel otstarbel abikaasale lubada.

Regina Hansen

Alimentide asemel elatusraha

Igakuise elatusraha suurus sõltub lapse vajadusest ja mõlema vanema rahalisest võimalusest. Lapse vajadustena tulevad peale toidu ja riiete arvesse ka näiteks trenniraha ja kulutused arstiabile. Rahasumma, mis isalt lapse jaoks välja mõistetakse, võib olla väga erinev. Keskeltläbi tuleb iga lapse jaoks loovutada tuhat krooni kuus.

Kohtus küsitakse isalt, kui suurt elatisraha ta ise otstarbekaks peab. "Ühe ärimehe naine küsis kohtus lapse jaoks 8000 krooni. Sellega oli isa ka vastupuiklemata nõus," meenutab kohtunik Piret Randmaa.

Sageli pole isa majanduslik seis nii vilets, kui ta ise püüab näidata. Piret Randmaa sõnul tekivad probleemid siis, kui isa on leidnud uue naise. Mees jätab endise pere lapsed siis sageli ilma hooleks.

Regina Hansen

Mehed tahavad lapsi

Kas abiellumine seetõttu, et naine on jäänud rasedaks, on tüüpiline juhus?

Tüüpiline ehk mitte, kuid seda juhtub sagedamini, kui me oskame arvata. Selline asjade käik ei tule tihti tulevaste abikaasade õnnelikule kooselule kasuks.

Kas on lootust, et tagantjärele on pereisa sellise sammuga rahul?

On küll. Kui partnerite suhted on olnud tõeliselt lähedased, siis ei ole planeerimata lapse sünd tõsiseid suhtehäireid loov. Siiski toob planeerimata lapse sünd suhetesse pingeid. Naine peab hakkama üsna ettevalmistamatult emaks, selle asemel et õppida või end tööelus sisse seada. Mehel võivad senised plaanid umbe joosta. Tal peab omandama uue rolli ja hakkama vastutust kandma kolme inimese eest.

Millega õigustavad end mehed, kui nad planeerimatut last toetada ei taha?

Inimesed on leidlikud. Ja kui nad midagi teha ei taha, ei tule ettekäänetest puudus. Kui naine on otsustanud teise teadmata lapse ilmale tuua, tunneb partner, et tema suhtes ei ole ausalt ja siiralt käitutud. Omamoodi on õigus mõlemal.

Filmides hakkavad mees ja naine üksmeelselt last tegema, kui mõlemad selleks küpsed on. Kui palju on sellises stsenaariumil ühist tegeliku eluga?

Filmides on üldse teisiti kui elus. Seal ei lähe kunagi juuksed sassi ja sodiks sõidetud autost väljuvad kangelased ühegi kriimuta ja terve jumega. Ometi on ka tegelikus elus mainitud juhtumeid piisavalt, et nende üle rõõmu tunda.

Kas mehed on üldse kunagi lapse saamiseks valmis?

Mitmetel puhkudel olen kuulnud oma klientidelt, et nende lapsed on kõik oodatud ja planeeritud.

Kas olete kokku puutunud juhtumitega, kus naine sooviks lapsi juurde, seaduslik mees on aga raha-

probleemidele viidates vastu?

Jah, on olnud ka niisuguseid juhtumeid. Samavõrra, kus seaduslik mees tahaks lapsi juurde, aga naine ei taha olla vaid laste ilmaletoomise masin.

Harri Küünarpuu, psühholoog