Ükssarvikud või sfinksid on küllap meist paljude meeli vallanud. Need ja teised kimäärid on olendid, kes teevad mütoloogia põnevaks. Kimäärid koosnevad eri loomade osadest. Neil võib olla inimese pea, ent lõvi keha. Ning lisaks veel midagi madudelt või kitsedelt. Kimäärid on siiski inimmõtte liialdus. Ent ainult liialdus. Omamoodi oleme kõik kimäärid. Teaduskeeles mikrokimäärid. Sest sisaldame väikest arvu võõraid rakke.

Kahe teraga rakud

“Ema rakkude esinemine järglastes on kahe teraga mõõk,” kommenteerib Washingtoni ülikooli meditsiiniprofessor J. Lee Nelson ajakirjas Scientific American. Meie keha triljonite rakkude seas moodustavad võõrrakud küll imeväikese osa, ent oma tähtsuselt võivad need mängida olulist rolli. Mõnel juhul võivad need rakud sobituda kudedesse ja aidata parandada kahjustunud organeid. Kuid need võivad anda oma panuse ka autoimmuunhaiguste tekkesse, mille käigus immuunsüsteem ründab omaenese keha kudesid kui võõraid.

Et rakud läbivad platsenta, pole üllatus. Üllatus on see, et need suudavad võõras kehas oma tegevust jätkata. Ning see teeb arstiteadlase elu omajagu keerukamaks, sest mõne haiguse põhjustajate sekka tuleb arvata ka nood rakud.

Mikrokimäärsust kahtlustati juba 60 aasta eest, kui avastati, et ema nahavähi rakud võivad jõuda looteni. 1960. aastatel hakkasid bioloogid mõistma, et lootesse suudavad tee leida ka ema terved vererakud.

Et looterakud rändavad ema kehasse, kahtlustati juba 19. sajandi lõpul, kui saksa patoloogid avastasid, et mõne ema kopsud kahjustusid just nimelt lootelt pärit rakkude tõttu. Seda nähtust tõestati siiski alles 1979. aastal, mil Stanfordi ülikooli meditsiinikooli teadlane Leonhard

A. Herzenberg ja ta kolleegid leidsid poisslaste emadelt meessugukromosoomi Y sisaldavaid rakke.

Iidsed rakud meie kehas

1990. aastatel tõdeti, et väike osa võõrrakke säilib ka tervete indiviidide kudedes. See oli üllatus, sest enamik rakke elab kindla aja ja siis sureb. Ning asendub uutega. Erandiks on vaid tüvirakud, mis võivad jaguneda lõputult ja muunduda eri kudede rakkudeks.

“Pikaaegse mikrokimäärsuse avastamine viitab, et mõned sellistest rakkudest on tüvirakud,” kommenteerib J. Lee Nelson, “Ma mõtlen neist mõnikord kui ümber paigutunud tüvirakkudest, mis jaotuvad üle keha ja võivad muutuda selle maastiku osisteks.”

Mida sellest kõigest järeldada? Aga seda, et mikrokimäärsus võib mõjutada meie keha õige mitmel moel. Ning sedagi, et geenid ja keskkond ei ole ainsad, mis meie elu suunavad. Kuigi jah, mikrokimäärsuse määr võib ju olla suunatud nii ühe kui teise poolt. Meie kehadesse sattunud immuunrakud võivad meie kudesid rünnata. Kuid need võivad ka toimida kui raviarstid, kes meie kahjustunud kudesid parandavad.

Kuigi lastelt võivad saada rakke vaid emad, on kõik meist omamoodi mikrokimäärid. Nii mehed, lapsed kui ka naised, kes pole kunagi rasestunud. Ning mis naistesse puutub, siis ei tea me, kas nende kehades ringlevad võõrrakud pärinevad nende emadelt või hoopis lastelt. Eriti, kui lasteks juhtuvad olema tütred.

Võõrrakkude leidmine meie kehades tekitab õige mitmeid põnevaid küsimusi. Näiteks, kas need osalevad kuidagi aju arengus. Ja kui, siis kas me ikkagi oleme oma identiteedi peremehed – või määravad selle hoopis eelnenud põlvkonnad.

Kui üks nüüdisaja tuntumaid teaduskirjanikke Richard Dawkins avaldas 1976. aastal oma raamatu “Isekas geen”, lõpetas ta selle peatükiga uudse nimega imeloomadest – meemidest.

Isekas geen

Isekaks nimetas Dawkins geene, kuna tema meelest tahavad need meid ära kasutada. Dawkins püüdis tõestada, et meie keha on masin, mida asustavad geenid, et nõnda saavutada surematust. Edukamad pärilikkus-aine jupid kanduvad edasi meie järglastele ja nõnda ei kao nemad maamuna pealt, ehkki nende kandjad – olgu sipelgad, orhideed või inimene – võivad isendite, asurkondade ja ehk isegi liikide kaupa surra. Just isekas geen sunnib meid tegutsema, nõnda et meil oleks võimalikult väikese vaeva eest võimalikult enam järglasi. Just isekas geen pressib loomariigile peale teatavad isetuse ilmingud, nagu järglaste eest hoolitsemine ja sugulaste nahkapistmine viimases järjekorras.

Võib ju olla, et meie kehades tegutsevad rakud, mis pärinevad eelnevatest põlvkondadest, kannavad endas memeetilist mälu.

Teisalt näitab see võõrrakkude avastamine, et meie kehad on ikkagi veel keerulisemad, kui arvame. 1930. aastal tõestas austerlane Kurt Gödel, et enamikku matemaatilistest tõdedest ei saa eales tõestada. Kümnendi lõpus tuli inglane Alan Turing lagedale ideega, et enamikku asju ei saa eales välja arvutada. Need kaks avastust raputasid matemaatika alustugesid. Osa matemaatikutest sai tugeva depressiooni, kuna sinnamaale arvati, et just matemaatikas on iga asi varem või hiljem tõestatav ja väljaarvutatav. Kui aga tolm langes, selgus, et enamiku matemaatikute jaoks pole tegelikult midagi muutunud. Gödeli ja Turingi ideid ignoreeriti ja neid peeti perifeerseteks.

1980. aastatel näitas Gregory Chaitin, et Gödeli tõestamatud tõed on juhuslikud tõed. Selgus, et osa matemaatilisi tõdesid on tõesed vaid tänu juhuslikkusele. Siit sai alguse keerukuse teooria. Mis omamoodi kajastab ka inimelu.