Inetu pardipoja võidukäik
Küllap rõõmustanuks kuulus taanlane selle uudise peale. Hans Christian Anderseni inetu pardipoeg saanuks hakkama mitte ainult nüüdispartide pesakonnas. Ta suutis üle elada 65 miljoni aasta eest toimunud asteroidi kokkupõrke Maaga, mis pühkis minema seni loomariiki valitsenud dinosaurused. Maal elab praegu enam kui 10 000 linnuliiki. Mõned neist on kohastunud eluks ookeanide kohal, teised jälle näiliselt viljatutes kõrbetes, kolmandad külmas Antarktikas. Kõigist maismaa selgroogsetest on linnuriik kõige elurikkam. Nad saavad hakkama lumiste mägede tippudes ja suudavad kalu püüda meresügavustesse sukeldudes. Praeguseks on kindlalt teada, et linnud põlvnevad väikestest lihasööjatest dinosaurustest. Kuid segasem on nüüdislindude põlvnemine.
Evolutsioonibioloogid on arvanud, et linnud said tõelise tuule tiibadesse pärast seda, kui asteroidiplahvatus 65 miljoni aasta eest dinosaurused ja paljud teised maismaa selgroogsed minema pühkis. Nende mõttekäik oli lihtne. Kuigi juba enne seda katastroofi olid mõned dinosaurused lendama õppinud, ilmusid nüüdislindude eellased maamunale siiski pärast seda kataklüsmi. Seda näis kinnitavat tõsiasi, et nüüdislindudega anatoomiliselt sarnaste lendajate kivistised on asteroidiplahvatusest nooremad. Pardid, käod, vindid, pääsukesed ja teised nüüdislindude sugupuu esindajad näisid pakkuvat ilusat illustratsiooni ühele klassikalisele õpikunäitele. Sellele, kuidas vanade ökoloogiliste niššide hävimise tagajärjel saavad uued liigid oma võimaluse. Lindude puhul olid need vanad nišid hõivanud dinosaurused, lendavad reptiilid, nagu pterosaurused, ja arhailised linnud. Kuid viimase kümne aastaga edenenud geneetika ning uued fossiilileiud kinnitavad lindude teistsugust arengulugu. Seda, et nüüdislindude eellased lahknesid varem kui 65 miljoni aasta eest. Kui tavaliselt küsitakse teadlastelt, mis kasu on nende uuringutest elus, siis seekord on vastus varnast võtta. Selle võib meile anda tavaline pardipoeg – kui vaid mõistatame ära, kuidas jäid tema esivanemad ellu nii suurtes kliimamuutustes, mida on suuteline tekitama asteroidiplahvatus. Vastus võib anda inimesele vihje, kuidas jääda ellu võimalikes tulevastes kliimamuutustes.
Selgroogsetest on evolutsiooni käigus õppinud tiibu lehvitades lendama vaid kolm rühma. Lisaks nüüdislindudele ehk „uutele lindudele” veel kurva saatusega pterosaurused ja siiani lindudega koos lendavad nahkhiired. Kuid nood imetajad arenesid lindudest palju hiljem. Linnusarnaste dinosauruste kivististe uurimisest on järeldunud, et linnud arenesid kahel jalal toimetavatest dinosaurustest. Kuid nood lendajad olid kehaehituselt nüüdislindudest oluliselt erinevad. Vanim teadaolev lind on Saksamaalt leitud 145 miljoni aasta vanune Archaeopteryx. Tal oli pikk saba ja asümmeetriliste sulgedega tiivad, kuid üldjoontes meenutas ta väikest dinosaurust. Ka olid tal mõned teravad hambad – erinevalt nüüdispardist (vt graafik). Saja miljoni aasta eest leidus juba mitmesuguse kehaehitusega linde. Mõne tiivad olid laiad ja paksud, teisel jälle pikad ja õhukesed. Mõned elasid metsades ja sõid putukaid, teised järvekallastel või vees ja toitusid kaladest. Kuid nimetatud kuuluvad iidsematesse sugupuudesse kui praegused linnud ja nende sugupuud ei elanud katastroofi üle, mistõttu arvatigi, et nüüdislinnud arenesid välja pärast seda.
Pardid ei olnud gurmaanid
1990. aastatel hakkasid geneetikud järjestama elusolendite DNA-d ja võrdlema neid omavahel, et leida, millal liigid üksteisest lahknesid. Genoomi eri osad muteeruvad aja jooksul enam-vähem kindla kiirusega ja see annab nn bioloogilise kella tiksumise kiiruse. Mida enam liikide genoomid üksteisest erinevad, seda kaugemas minevikus nad lahknesid. Nii saab välja arvutada lahknemise aja. DNA-uuringud näitasid, et elusolevatest primitiivseimate lindude – lennuvõimetute jaanalindude ja emude, kanade ning partide – sugupuud lahknesid palju varem kui 65 miljoni aasta tagune katastroof. Tähendab, et nende esivanemad pidid elama üheskoos dinosaurustega. Samale arvamusele on jõudnud fossiiliuurijad, kes on viimastel aastatel leidnud nüüdislindudelga sarnaseid fossiile ammusematest aegadest kui seni. Nii avastas Dublini College University paleontoloog Gareth Dyke kümmekonna aasta eest Venemaa teaduste akadeemia kogudest 1987. aastal Mongooliast leitud fossiili, mis osutus linnutiiva tükikeseks ja kuulus nüüdispardi esivanemale. Selliseid tõendeid on leitud teisigi. Kuid kuidas suutsid nüüdislindude esivanemad ellu jääda, kui nende primitiivsemad kaaslased surid asteroidiplahvatuse tagajärjel välja? „See on lindude evolutsiooni siiani suurim lahendamata müsteerium,” arvab Dyke.
Iidsete lindude kivistisi pole leitud palju, kuid see-eest on uuritud nüüdislinde. Nõnda on näidatud, et primitiivsete nüüdislindude esivanemate tiibade proportsioonid olid samasugused kui väljasurnud lindudel. Nii et lennuoskusel ei saanud ellujäämises olla olulist rolli. Ühed ei osanud lennata teistest paremini. Paleontoloogid, nende seas ka Dyke, oletavad, et ellujäämist soodustas nüüdislindude esivanemate eluviis. Õigemini toitumisviis. Ellujäänud linnud elasid tõenäoliselt märgaladel nagu rannikutel, järvedel, jõekallastel, soodes ja meredel. Ka praegu sellistes keskkondades elavad linnud, nende seas pardid, on tavaliselt generalistid – nende toidulaud on väga mitmekesine. Pardilaadsed linnud elasid üle ka katastroofi, mis muutis Maa kliimat. Teised tol ajal lendavad linnud elasid sisemaal, kõrbetes, metsades. Nad olid kohastunud kindlate elupaikadega. Partide edu saladuseks võib olla nende pisem spetsialiseeritus, orienteeritus elupaiga elurikkusele. Nõnda suutsid nad keskkonna muutumise üle elada. Nii et kui keegi armastab pardipraadi, võiks ta mõelda, et saab seda süüa vaid tänu sellele, et part ei olnud gurmaan, vaid sõi kõike, mis nokka juhtus.
