Pole siin maailmas midagi uut. Kuigi ülitõsiselt tehtud ja naljana paistva camp-kunsti nimetust ei mõeldud välja eriti ammu, oli camp-kunst ise olemas juba õndsas Austria-Ungaris, kui Hašeki kunstkirjanduseks vormunud raamatul vähegi tõepõhja all on. Otto Katzi lõbusa alltekstiga jutlustes võib täiesti vabalt näha camp-kunsti või siis selle eellast.

Loll küsimus – pull tulemus

Ja mis see „Hallo, kosmos!” muud on kui Otto Katzi jutlustamine. Kui saatejuht Ingrid Peek küsib kõikvõimalikelt okultistidelt, soolapuhujatelt ja hiromantidelt, mis asi on elu mõte (nii nagu oli viimases saates), siis on see täpselt sama mis Katzi jutlus põrguteest, mida mööda patused käivad. Ainult et moodsalt viisakasse ja poliitiliselt korrektsesse vormi rüütatud. Loomulikult kuulavad inimesed sellist nalja. Esitatakse loll küsimus, mille peale on ainuvõimalik saata küsija sinna – teate isegi, kuhu. Aga ei, pull läheb veel edasi ja vägevaid vastuseid tuleb nagu käisest. Saamegi teada, mis on elu mõte.

Saade „Hallo, kosmos!” on tegelikult oma sisult meie rahvusringhäälingu põhikirjaga vastuolus. Rahvusringhääling peaks ju edastama uudiseid ja informatsiooni, aga „Hallo, kosmos!” on suures osas desinformatsioon, mis ei mahu teaduslikku maailmapilti juba oma käsitluse lähtekohtade poolest. Et aga rahvusringhäälingus peaks leiduma ka koht meelelahutuse jaoks, siis ei ole justkui põhjust väga palju norida. On ju ka Vahur Kersna teinud Eesti Televisioonis suure hulga saateid ja uudiseid paranähtustest ja see on osutunud söödavaks kraamiks. Kersna huumor on muidugi hoopis teist laadi kui Peegi oma, rohkem publikuga samal lainel.

Selline lõbus asi nagu „Hallo, kosmos!” ja eriti ta asumine kroonuraadios on kuidagi sümptomaatiline. Hiromant Pastellide võidukäik on ühiskonna mandumise kaasnähtus. Selle seltskonna äri edu räägib rahva vaimsest tervisest. Loodaks siiski, et meie praegune klike ei ole nii hull kui Oberfeldkurat Katzi oma. Äkki väärib see pisike riik ja rahvas teist saatust kui vägev Austria-Ungari impeerium.