Kuid ometi juhtus, et Homo sapiens ilmus lagedale – ja seda sõna otseses mõttes. Ronis puude vahelt lagedale savanni ja arendas välja aju, mis on jõudnud saavutada tehnoloogia, mis toodab kõikvõimalikke imelisi asju, sealhulgas selliseid, „mida kassid ostaksid”.

„Inimene on inimene just nimelt tänu oma teadmistele,” ütleb akadeemik Endel Lippmaa. „Ei ole tal head nägemist, ei ole ta hea jooksuvõimega, ei ole ta hea ronimisvõimega, küüned ka pisikesed ja laiad. Ja nii edasi. Igas asjas on mingi loom temast parem. Ainuke, mis tal ülemuslik on, üle kõigi, on süstematiseeritud teadmiste omamine isiklikul ja ühiskondlikul tasemel. Ja seda ükski loomaliik saavutanud ei ole. Vähemalt mitte maakeral.”

„Klassikaline loodusliku valiku stsenaarium, mille kohaselt üks kasulik mutatsioon levib kulutulena üle populatsiooni, on inimestel viimase 60 000 aastaga suhteliselt harva esinenud,” ütleb Chicago ülikooli inim-geneetika professor Jonathan K. Pritchard.

Siiski on värvikaid erandeid. Ühe neist avastas enamjaolt hiinlastest koosnev teadlaste kogu ja nende töö avaldati juulikuus teadusajakirjas Science. Pekingi Hiina teaduste akadeemia ülikooli teadlane Xin Yi ja tema 70 kolleegi võrdlesid Tiibeti platool elavate etniliste tiibetlaste ja Hani hiinlaste genoome ning leidsid üles olulise lookuse ehk paiga genoomis, mis võimaldab tiibetlaste organismis toota enam punaseid vererakke, kui madalamal elavad inimesed.

Tiibetlased asusid Tiibeti platoole elama alles viimase 3000 aasta jooksul. Kuigi plats oli seal teistest inimestest puhas, tekitasid kõrgmäestikutingimused algul kehalisi pingeid, sealhulgas vastsündinute suure suremuse. Ühel heal hetkel aga tekkis geenivariant, mis tootis enam punaseid vererakke ja aitas hapnikupuuduses hakkama saada.

See on üks väheseid näiteid inimese kiirest evolutsioonist. Viimastel aastatel on tehtud kindlaks veel mõni genoomisignaal, mis annab märku viimase

60 000 aasta jooksul toimunud looduslikust valikust. Tuntumaid neist on mutatsioon genoomi piirkonnas, mis reguleerib laktaasi tootmist. See ensüüm seedib piimasuhkrut ja esineb kõikidel imikutel, kuid kaob täis kasvades. Välja arvatud Euroopa, Lähis-Ida ja Ida-Aafrika piimakarjakasvatajate järeltulijatel, kelle esivanematel selline piimajoomist võimaldav mutatsioon kinnistus ajavahemikus 5000–10 000 aastat tagasi.

Samuti on teadlased leidnud usaldusväärseid signaale looduslikust valikust poole tosina geeni suhtes, mis osalevad naha-, juukse- ja silmavärvuse määramises mitteaafriklastel. Siin on valikusurve ja kohastumuse eelis selged. Inimkeha vajab ultraviolettkiirgust D-vitamiini tootmiseks. Troopikas on seda kiirgust piisavalt, et läbi tumeda naha tungida. Põhja pool mitte, mistõttu heledama nahaga inimestel oli eelis. See juhtis üsna kindlasti evolutsiooni suunas, mis eelistas heledama naha tekkimiseks vajalikke geene.

On leitud ka märke valikusurvest geenimutatsioonidele, mis suurendavad organismi vastupanuvõimet haigustele. Nii näiteks leidsid Harvardi ülikooli teadlane Pardis Sabeti ja tema kolleegid mutatsiooni geenis, mis levis hiljuti laialdaselt ühes Nigeeria piirkonnas ja mis tõe-näoliselt on vastus seal levima hakanud Lassa palavikule.

Tekib küsimus: kui tavaliselt on soodsa geenimuutuse laialdane levi populatsioonis võtnud aega mitte 5000, vaid 50 000 aastat, kuidas siis suutis inimkond ikkagi muutuvates keskkonnatingimustes hakkama saada?

Jonathan K. Pritchard oletab, et võib-olla ei tekkinud suurem osa kohastumusi mitte tänu muutusele ühes geenis, vaid hoopis tänu muutustele tuhandete oluliste geenide koostöös. Näiteks on leitud enam kui 50 geeni, mis mõjutavad inimese pikkust, ja küllap on neid veelgi enam. Igaüks neist geenivariantidest mõjutab pikkust vaid millimeetrikese võrra.

Evolutsioon muutub tehniliseks

Yale’i ülikooli teadlane Stephen C. Stearns ja tema kolleegid avaldasid septembris ajakirjas Nature Review Genetics artikli, milles püüavad lahendada küsimust, kas inimene praegu areneb. Nad uurisid naiste kuut tunnusjoont, mis on seotud suurema laste arvuga, ja leidsid näiteks, et suurema laste arvuga naised on keskmisest veidi lühemad ja kehakamad ja hilisema menopausi ajaga. Kui keskkond jääb muutumatuks, hakkavad need tunnusjooned ajas sagenema. Teadlased hindavad, et keskmine menopausi aeg suureneb järgmise kümne põlvkonna ehk 200 aasta jooksul ühe aasta võrra. „Andmed tõendavad tugevalt, et me areneme ja meie olemus on dünaamiline, mitte staatiline,” järeldavad teadlased.

Enamik inimese kohastumusest pärast lahkumist Aafrikast 60 000 aasta eest oli mitte geneetiline, vaid tehnoloogiline. Et taluda külma, tehti endale kehakatted. Kuid tehnoloogia ei suutnud jagu saada kõrgmäestiku hapnikuvaegusest või nakkushaigustest. Neil juhtudel oli kohastumus pigem geneetiline.

„Madalamatel organismidel polnud üldse või oli vähe võimalusi otsustada oma edasise arengu üle. Areng toimus neist sõltumatult ja ilma nendepoolsete valikuvõimalusteta,” arutleb teoloogiadoktor Toomas Paul. Charles Darwin ja tema kaas-aegsed jõudsid evolutsiooni-ideeni, uurides minevikku. „Tuleviku suhtes ei pea meie senised arusaamad enam paika, sest uus etapp ei erine kõigist eelnevaist mitte ainult selle poolest, et ta viib meid looduslikust valikust välja, vaid ka mitmel muul moel,” arvab Paul.

5000 aasta pärast on inimese keskkond kindla peale erinev. „Kuid mastaapse geenimuundamise puudumisel on inimesed tõenäoliselt suuresti samad,” arvab Pritchard.

Tulevik ei pruugi enam olla inimese, vaid tema arendatud tehnoloogia kätes – või õigemini kiipides.