Inimese karvkate kadus kliima muutumise tõttu
Me võime teha mis tahes trikke, kuid meie sõber kass ei tee selle peale teist nägugi. Oma ilmet ei muuda ta sellegi peale, kui naabri koer teda õrritab – tõmbab vaid hoiatuseks küüru selga ja ajab karvad püsti. Näitab end suurema ja vägevamana. Kui õues on külm, tuleb kass tuppa kaks korda suuremana kui õue minnes. Kõik ikka tänu püstistele karvadele. Karvkattele on joonistatud ka kaslaste triibud, täpid ja laigud, mis ei lase neil keskkonnas eriti silma paista.
Meil kehakarvu pole. Peaaegu ainsate imetajatena ja ainsate primaatidena on meie keha pealtnäha üsna karvutu. Pole siis ime, et inimene on oma tunnete väljendamiseks välja arendanud näoilmed ja kehakeele žestid. Ja hakanud värvima oma keha ja nägu ning teinud rõivastest mitte pelga kaitsekihi keskkonnatingimuste vastu, vaid võimsa kaitse ja rünnaku arsenali. Karvu tuleb kuidagi asendada.
Nii kosmeetikatööstus kui ka moeäri, nii seksikaubandus kui ka reklaamimaailm saavad oma kolossaalseid kasumeid vaid tänu sellele, et inimene on karvkatteta. Ja lõppude lõpuks saab vaid tänu karvkatteta inimesele õitseda teater, sport ja poliitika.
Kui me tahame teada, miks inimesel pole karvu, siis peame teadma, miks imetajatel karvad on. Karvad varjavad ultraviolettkiirguse eest, kaitsevad niiskuse, hõõrdumise, ka parasiitide ning mikroobide eest. Ja tagavad kaitsemaskeeringu ning on suhtlemisel kehakeele kandjaks. Kuid Somaalias maa all elaval paljastuhnuril pole karvu vaja, kuna ta elab tihedas pundis koos liigikaaslastega. Vaalade paljas nahk soodustab pikamaaujumist, nahaalune traanikiht hoiab sooja. Suurimad maismaaloomad elevandid, ninasarvikud ja jõehobud on karvutud, kuna nende kehapinna suhe kehamassi on pisematest loomadest väiksem ja neil on tegemist liigsest soojusest vabanemisega. Hiirtel on aga vastupidi – neil on tegemist kehatemperatuuri alandamisega. Mammutid olid karvased, kuna elasid külmal ajastul.
Inimene ei ela maa all ega vees, kuigi üks karvkatte kadumise hüpoteesidest on nn vesiahviteooria. Selle kohaselt oli inimese arengul üks vesine vaheaste. Vees elades õppisime ka hinge kinni pidama – mida kass või koer ei oska. Just vees sai inimesest kahejalgne. Hüpoteesi vastased kummutavad selle väitega, et krokodillid ja jõehobud oleks vesiahvi kohemaid lõhki rebinud ja nahka pistnud.
Teine vaimukas hüpotees näitab karvkatte kadumise ergutajana täisid. 2003. aastal esitasid selle Mark Pagel Inglismaa Readingi ülikoolist ja Walter Bodmer John Radcliffe’i Hospidali ülikoolist Oxfordis. Kuid nende oponendid väidavad, et täid küll imevad verd, ent elavad rõivaste sees. Ja kui peatäid on inimesi saatnud algusest peale, siis geneetilistest andmetest on tuvastatud, et kehatäid tekkisid palju hiljem.
Kui meie kauged esivanemad hakkasid rühmaviisi jahti pidama, tuli neil hakata elama kindlates paikades. Kindla elupaigaga seostuvad ka kindlad parasiidid. Inimene oli ainus primaat, kes sai endale kaaslaseks täi. Selles olukorras võis looduslik valik hakata soosima lühema karvaga isendeid.
Siiski pole me päris karvutud. Üllatuslikult on inimihu karva-nääpsude tihedus samasugune kui šimpansil, kuid inimese karvad on peened ja lühikesed.
Imetajate nahal on kolme tüüpi näärmeid, mis üheskoos toodavad higi – rasunäärmed, higinäärmed ja apokriinsed (nn lõhna-) näärmed. Loomadel on ülekaalus apokriinsed näärmed, mis asuvad juuksenääpsu küljes ja määrivad karvu õlise seguga, mis paneb näiteks ratsahobuse vahutama, jahutades teda niiviisi. Kuid jahutusvõime on puudulik, kui karv saab märjaks, kuna aurustumine ei toimu nahal, vaid karvkatte pinnal. Karvased loomad ei pea kuumuses füüsilisele koormusele kaua vastu ja varisevad kuumarabanduses kokku.
Inimesel on erakordne arv higinäärmeid – kaks kuni viis miljonit. Need suudavad päevas toota kuni 12 liitrit lahjat higi. Higinäärmed ei asu karvanääpsude läheduses, vaid üsna naha all ja saadavad higi välja peenikeste pooride kaudu. Selline palja naha ja vesise higi kombinatsioon aitab liigsest soojusest mõjusalt vabaneda. Inimese jahutussüsteem on nii tõhus, et kuumal päeval suudab maratonijooksja hobuse üle võidu saada. Küllap oli see põhjus, miks näiteks antiikajal saadeti tähtsaid teateid viima jooksjad, mitte ratsanikud.
Jooksime karvad maha
Mis siis ikkagi juhtus, et meie eellane karvad kaotas? Lähimal sugulasel šimpansil on need ju olemas, nii et karvkatte kadumine pidi toimuma pärast kahe liigi lahknemist. On üsna loogiline otsida põhjust kliimamuutusest. Fossiilsete taimede ja loomade uuringud on tuvastanud, et kolme miljoni aasta eest toimus Maal globaalne külmenemine. Seetõttu Ida- ja Kesk-Aafrika, kus inimese eellased elasid, kuivenes. Üha vähem leidus australopiteekide põhitoitu – puuvilja, lehti, seemneid, mugulaid. Meie esivanematel ei jäänud üle muud kui üha kaugemalt toitu otsida. Just sel ajal hakati sööma liha, mida tõestavad 2,6 miljoni aasta tagused kiviriistad. Loomi jahtides tuleb aga suisa joosta. Peter Wheeler Liverpooli John Mooresi ülikoolist Inglismaal ja Nina G. Jablonski Pennsylvania osariigi ülikoolist USA-s näitasid 1980.–1990. aastatel, et pikad jalaretked ja jooksmine muutis inimese kehaehitust – pikenesid jalad, kadus karvkate ja täiustus keha jahutussüsteem ehk siis arenesid higinäärmed. See juhtus tõenäoliselt umbes 1,6 miljoni aasta eest.
Seda hüpoteesi toetavad ka geeniuuringud. Üks nahavärvuse määrajaid on geen MC1R, mille tumedat värvust põhjustav variant ilmus Aafrikas 1,2 miljoni aasta eest. Varajastel inimese eellastel oli musta karvkattega kaetud roosa nahk nagu enamikul šimpansidest. Nahk värvus mustaks, et kaitsta keha päikesekiirguse eest.
Kuidas aga tekkis paljas ihu, on segasem lugu. Üks inimese ja šimpansi genoomi erinevusi seisneb geenides, mis kontrollivad naha omadusi. Inimese versioon laseb toota valke, mis teevad meie naha osaliselt veekindlaks ja kulumiskindlaks.
Miks aga jäid karvad pähe? Kõige tõenäolisemalt kaitsmaks pealage kuumuse eest – mida teevad paremini krussis juuksed. Kaenlaalused karvad ja kubemekarvad arvatakse säilinuvat sellepärast, et levitada vastassugupoolt erutavaid feromoone ja kaitsta liikuvaid kohti hõõrdumise eest. Kummalisel kombel on inimene ainus imetaja muskusveise kõrval, kelle juuksed (karvad) kasvavad pea-aegu pidevalt sentimeeter-poolteist kuus. Sellele mõistatusele rahuldavat lahendust pole leitud.
