Inimese kõnekeel võis tekkida kehakeele põhjal
Pole isegi palju inimesi, kellel oleks oma fond ning kodulehekülg veebis. Kuid gorilla Kokol on. See emane inimahv on saanud kuulsaks, kuna on ära õppinud umbes tuhat sõna. Seda küll viipekeeles – enamjagu märke, mida ta valdab, on pärit standardsest ameerika märgikeelest, mõned on aga ta enda leiutatud. Koko leheküljel on ära toodud 48 märki, näiteks “palun”, “lind”, “näljane”, “vabandust”, “hambahari”. 1971. aastal sündinud Koko on jõudnud isegi vabaentsüklopeedia Wikipedia artiklisse. Teda treeninud Francine Patterson kinnitab, et inimahv on jõudnud välja keeleni, moodustades ise lihtsamaid lauseid uute mõtete väljendamiseks. Kuid skeptikud väidavad, et tema kohta on küll palju kirjutanud tavameedia, kuid mitte teadusajakirjad.
Mitmekeelsed käeviiped
Keele teke on tüüpiline muna ja kana probleem. Et selgitada sõnade kasutamist, on vaja sõnu. Kuid kust tekkis esimene sõna? Bioloogid on arvanud, et sõna tekkis põhihäälitsustest, mida tekitavad ka sˇimpansid ja teised esikloomad. Hiljuti on aga avaldatud uurimusi, kus väidetakse, et kõnekeel kasvas välja hoopis kehakeelest.
USA-s Georgia osariigis asuva Yerkese riikliku primaatide uurimiskeskuse teadlane Frans de Waal kinnitab oma uuringute põhjal, et kõigepealt arenesid välja käeviiped, millest edenes kõnekeel. Ta toetub ka tõsiasjale, et lapsed õpivad enne kõnekeelt ära märkide keele.
Viiped on evolutsiooniliselt suhteliselt hiline nähtus – neid kasutavad inimahvid, kuid mitte ahvid. Kui viiped kannavad mingit sõnumit, siis peab nende tähendus sõltuma kontekstist ja teistest samaaegsetest signaalidest. De Waal ja ta kolleegid uurivad meie lähimaid primaatidest sugulasi, sˇimpanse ja bonobosid ehk kääbussˇimpanse. Nende vangistuses hoitavate loomarühmade liikmed kasutasid suhtlemiseks vähemalt 31 viibet, mida nad väljendasid käelaba, käsivarre ja sõrmede asenditega. Lisaks oli kasutusel ka 18 näo- või helisignaali. Kummalisel kombel oli mõlema liigi näo- ja helisignaalidel peaaegu sama tähendus, kuid käeliigutused tähendasid erinevaid asju nii eri liikidel kui ka liikide sees.
Kui näiteks sˇimpans või bonobo paljastab hambad ja pistab karjuma, tähendab see hirmu, ent kui käsivars välja sirutatakse, käelaba ülespoole, võib see tähendada toidu palumist või soovi saada sõbralt toetust. Sama liigutust kasutatakse ka pärast kaklust, et sõlmida rahu. Aga eks inimeselgi tähenda ju püstine peopesa almuse palumist.
Nii nagu inimesed, kasutavad ka sˇimpansid ja bonobod korraga nii viipeid kui ka häälitsusi. Sagedamini suhtlevad nõnda bonobod. Nõnda arvavad teadlased, et bonobodel on kehakeel enam välja arenenud kui sˇimpansidel. Nende viiped mitte ainult ei rõhuta teisi signaale, vaid võib-olla isegi muudavad neid.
Bonobod ja šimpansid elavad looduses peaaegu samal alal, kus gorillad, ent saavad hakkama ka vähem metsases troopikas. Nad on sõrmenukikõndijad, söövad gorilladest enam vilju ja elavad suuremates ning paindlikumates karjades.
Nüüdisinimese liinist lahknesid bonobod ja sˇimpansid umbes kuue miljoni aasta eest, teineteisest aga lahknesid nad umbes 2,5 miljoni aasta eest. Viimased geeniuuringud näitavad, et bonobod on inimesele geneetiliselt veidi lähemal kui sˇimpansid. Seepärast peetakse neid inimkeele arengu uurimisel ka heaks näiteks.
Inimahvide dialoog
Nii astuvad bonobod vahel ka dialoogi, eriti karjas tähtsal kohal olevad isased. Ning eri bonobode rühmadel on veidi erinevad viiped, nagu on inimeste seas eri rahvad.
Käeviipeid saab tahtlikult kontrollida, samal ajal kui häälitsused on enam spontaansed. Ka kõnet võib lõppude lõpuks pidada nähtuseks, mis on välja arenenud pigem zˇestidest kui hääleaparaadi akustilisest süsteemist.
Skeptikud juhivad siiski tähelepanu, et bonobode viipekeel võib olla inimeselt imiteeritud, see tähendab saastatud neid uurivate isikute viipekeelest. Seepärast tuleks neid loomi uurida looduses, mis pole aga neid kuidagiviisi mõjutamata nii väga lihtne.
Ka ei ole viibetel grammatikat ning nende tähendus on ikkagi palju hägusam kui kõnekeele sõnadel.
Teiseltpoolt on ju ka inimestel kergem kõnest aru saada, kui jälgida kõneleja nägu, eriti huuli. Kuidas aga juhtus, et nüüdis-
inimene üldse sai sellise kõneaparaadi, mis võimaldab tal keerulisi häälitsusi teha? Selles kahtlustatakse üht FOXP2-nimelist geeni, mis asub seitsmendal kromosoomil. See on seotud näolihaste kontrollsüsteemiga ning erineb sˇimpansi vastavast geenist vaid kahe aminohappe poolest 715 aminohappe seas. See mutatsioon võiski võimaldada, et inimene oma kõne välja arendas. Kuid see geen, mis võimaldab artikuleerida, ei seleta ikkagi keele kui kogunähtuse teket.
Inimaju uurimine funktsionaalse magnetresonantskuvamise abil on näidanud, et aju ühed ja samad osad on aktiivsed nii viibete kui ka kõne ajal. Samad ajupiirkonnad sisaldavad ka peegelneuroneid, mis on aktiivsed, kui inimene tegutseb ja jälgib teise isiku sama tegutsemist. Nõnda on viibe omamoodi keele tugisammas.
Nüüd oodatakse põnevusega, millal järjestatakse neandertallase FOXP2-geen. See näitaks, kas olend, kellega meil oli viimane ühine eellane umbes miljoni aasta eest ning kes suri välja umbes 30 000 aasta eest, kõnelda suutis.
Senikaua aga, kuni teadlased vaidlevad, kas ja kuidas kehakeel meid näiteks eesti keeleni viis, peab gorilla Koko oma kodus kasse ja bonobod sõimavad üksteist kõige valimatumate häälitsustega.
