Inimese tunnetusvõimet arendas hull kliima
Praegu elab inimese ehk Homo perekonnas vaid üks liik, meie liik – Homo sapiens. Kuid see ei ole alati nii olnud. Ning huvitav on teada, miks siis ikkagi teised meie perekonna liikmed ajale vastu ei pidanud.
Reisime aega 50 miljonit aastat tagasi. Siis ilmusid esimesed esikloomad ehk primaadid, kelle sugulasi nimetame praegu ahvideks. Neile ürgahvidele tollane soe kliima sobis, ja nõnda arenes troopilistes metsades välja üha uusi liike. Lõpuks tekkisid väikese kehaga inimahvid, kellest pikapeale said praegu elavad inimahviliigid, neist suuremad ja tuntumad on gorillad, orangutanid ja šimpansid. Mis on inimahvi ja ahvi vahe? Lühidalt öeldes on ahvidel saba, inimahvidel aga mitte. Selle järgi nende kivistisi ära tuntaksegi. Muidugi on teisigi erinevusi, näiteks on inimahvidel nagu inimeselgi väga liikuvad käsivarred, ahvidel aga mitte.
Kõik inimahvid on pärit Aafrikast, ent kliima külmenedes ning Euroopa ja Aafrika mandri ühinedes kolis üks osa neist umbes 10 miljoni aasta eest Euroopasse. Ja nad valgusid ka Aasiasse.
Oli kuidas oli, kuid kuidagiviisi arenesid neist kaugetest inimahvidest nelja miljoni aasta eest Aafrikas olendid, keda nimetame australopiteekideks ehk lõunainim-ahvideks. Kõige kuulsam neist on endale isegi nime saanud – Lucy-nimeline luustik on kolme miljoni aasta vanune. Lucy oli nüüdisinimesest umbes kaks korda lühem, kuid käis juba üsna kindlalt kahel jalal.
Nüüdisinimese esivanemad rändasid oma päriskodust Aafrikast välja umbes 60 000 aasta eest. Nii jõuti Euroopasse. Euroopas ootasid ees aga Homo perekonna teised esindajad nagu neandertallased ja kromanjoonlased.
Nüüdseks on üldjoontes kaardistatud meie ehk Homo sapiens’i põlvnemise ja üle Maa laiali kandumise saaga. On uuritud, kuidas üks või teine Euroopa rahvas oma praegusele asualale reisis ja kes kellega geneetiline sugulane on. Eestlase kohta näiteks on teada saadud, et ta on geneetiliselt üsna keskmine eurooplane.
Eurooplase kohta on praeguseks teada, et tema soontes voolab vähemalt tilgake neandertallase verd. Leipzigi Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi teadlane Svante Pääbo ja tema kolleegid suutsid hiljaaegu ühest kondikesest saadud sobiliku proovi abil järjestada neandertallase genoomi. Nad võrdlesid seda nüüdisinimese omaga ja siis sai selgeks, et Homo sapiens ja neandertallane said Vahemere piirkonnas 45 000–80 000 aasta eest omavahel lapsi. Nüüdse eurooplase genoomis on tänu sellele või selle tõttu sajast osast üks kuni neli osa neandertallastelt päritud järgnevusi.
Neandertallase ja nüüdisinimese ühine eellane elas umbes 500 000 aasta eest. Siis läksid teed lahku. Neandertallased kohastusid külmema kliimaga, elades ka näiteks Briti saartel, kuid umbes 50 000 aasta eest liikusid lõuna poole Vahemere äärde, kus nad said kokku nüü-disinimese eellase ehk Homo sapiens’iga.
Neandertallaste elupaikadest on avastatud kujundatud ja värvitud esemeid, mis osutavad, et nad ei olnudki nõnda primitiivsed, kui seni arvati. On tõendeid, et nad võisid kogunisti oma keha maalida.
Neandertallastel polnud õnne. Mõnda aega tagasi arvati, et nüüdisinimene on loodusliku arengu tipp. Londoni loodusmuuseumi teadlane, neandertallaste uurija Chris Stringer arvab, et tegelikult oleme hulga juhuslike sündmuste tulemus. Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ning muudaksime Euroopa ja Aafrika kliimat väheke, oleks areng võib-olla kulgenud hoopis teisiti ja neandertallased edenenud kogu Euroopas. Oleks rääkinud üksteisega ja kirjutanud raamatuid. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud, sest neandertallased kannatasid väga ekstreemsete kliimamuutuste tõttu.
Nii et on põhjust kukalt kratsida, ja seda sõna otseses mõt-tes. Sest kui avastate oma kuklal ühe kolbamuhukese, siis teadke – see on pärit neandertallaselt.
Raskused õpetasid mõtlema
On raske uskuda, et Homo sapiens oli kunagi ohustatud liik, umbes nagu praegu on seda mägigorilla. Siiski osutavad DNA uuringud, et nüüdisinimese eellaste arvukus langes ühtäkki oluliselt. Pole võimalik öelda täpselt millal, kuid arvatakse, et veidi varem kui 195 000 aasta eest olid meie esivanemad Aafrikas olemas. Tol ajal oli kliima pehme ja toitu jagus piisavalt. Kuid umbes 195 000 aasta eest hakkas kliima hukka minema. Saabus jääaeg, mis kestis umbes 70 000 aastat.
Klimatoloogid arvavad tuntud jääaegade põhjal paremini, et see oli külm ja põuane aeg, mil kõrbed laienesid ja enamik maismaast ei olnud eluks sobilik. Kui varem oli rahvast enam kui 10 000, siis jääajal jäi järglasi andvaid inimesi järele vaid sadu. Sellise pudelikaela olemasolu kinnitab tõsiasi, et kõigi praegu elavate inimeste eellased elasid väikeses asurkonnas ühes Aafrika paigas just sel külmal ajastul. Nüüdisaja inimestel on võrreldes paljude teiste liikidega väga väike geneetiline mitmekesisus, mida saab kõige paremini seletada arvukuse langusega kauges minevikus.
Kütte ja korilasi suutsid elus hoida vaid väga vähesed paigad. Merekarpidest, koorikloomadest ja aasta läbi söödavatest taimedest rikas Lõuna-Aafrika rannik oli parim paik. Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kaplinnast idas asuvas kohas nimega Pinnacle Point, asuvad koopad, millest Arizona osariigi ülikooli inimese evolutsiooni ja sotsiaalse muutuse professor Curtis W. Marean ja tema kolleegid on leidnud hulgaliselt tõendeid, et neis elasid inimesed umbes
164 000–35 000 aastat tagasi.
Kõnealune rannaäärne piirkond Cape Floral Region on pindalalt vaid kahe Eesti suurune, ent sinna koondus jääajal hulgaliselt loomi ja seal kasvas söödavate juurikatega taimi, mida sai korjata aasta läbi. Lisaks andis osa toidust meri, millest tänu loodetele kandus rannale ohtralt karploomi, mis on väga valgu ja oomega-3-rasvhapete rikkad. Samuti pakkusid taimede söödavad maa-alused osad süsivesikuid.
Et mereande rannale toovad looded on seotud Kuu faasidega, pidid Mareani arvates inimesed oskama neid ennustada, et ohutult saaki korjata. Nad elasid koobastes, mis asusid mererannast kahe kuni viie kilomeetri kaugusel ja pidid teadma, millal saagi järele minna. Samuti valmistasid nad kivist tööriistu, millest kuumtöötluseta ei oleks liistakuid lahti lüüa saanud.
Nõnda siis tundub teadlastele, et inimese tunnetusvõime arenes välja palju varem, kui siiani on arvatud. Ning just see keeruline tunnetusvõime, mis tekkis ja edenes kehvade ilmastikuolude sunnil, mängis olulist osa inimese edasises arengus.
