Inimesed, kes on mängust väljas

Vaesteabi najal ellujääjad ja prügikastiinimesed on meie naabrid. Nad tekitavad imelikku ebamugavustunnet, kuigi tõdeme, et nende olemasolu on paratamatus. Annaks raha? Samas on hästi teada, et nii hullu olukorda ei lahendaks isegi sajakroonine.

Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonna sekretäri Marika Talli teab, et just tema tööpiirkonnas on prügikastiinimesi eriti suurel hulgal: "Meie kandis on kurikuulsad Kopli liinid. Iga tallinlane on näinud Balti jaamas elavaid õudusi, kes ainult joovad päevade kaupa. Nendega rääkides selgub, et paljudel on isegi mingi töökoht olemas. Mõned on näiteks sealsamas turul transporditöölised. Aga see pole loomulikult midagi püsivat."

Sotsiaaltöötajate kabinetti need inimesed Talli sõnul ei satu. "Asotsiaalid meie teenuseid ei kasuta, sest neil reeglina ei ole dokumente ega sissekirjutust. Mingit riiklikku toetust sel juhul anda ei saa," tõdeb ta.

See on nukker nõiaring, sest abivajaja ei saa mõnikord kokku isegi passi muretsemiseks ja piltide tegemiseks vajaminevat summat. Enamasti ta ei teagi, kust otsast oma dokumentide kordaajamist alustada. Ta pole kunagi kasutanud pangaautomaati. Kodakondsusbüroos, kus pea kohal vilguvad punased numbrid, ei oskaks ta üksipäini midagi peale hakata. Nii jääb saamata pension, haigekassa kaart kui ka töötu abiraha. Ja ongi ainsaks ellujäämise võimaluseks prügikast.

Räägitakse, et Pääskülas, uute elumajade vahetus läheduses jääb asotsiaale autorataste alla lausa murdu. Pole ka ime, sest linna suurimas prügi kokkuostupunktis seisab päevast päeva järjekorras sadakond hulgust. Loomulikult pole poekese väravas silti selle lahtiolekuaegade kohta, äri on ikkagi mitteametlik. Kummalisel kombel näivad linna "geoloogid" siiski suurepäraselt teadvat, millal siia koguneda.

Odavast tööjõust lõikavad kasu Nike-i dressides vene nolgid. Kümne meetri kauguselt saab nende tegevust veel ohutult jälgida, kuid lähemale minnes võib ainiti jõllitavatelt sellidelt kergesti kitli peale saada. Minusugust veidrikku, kes nende ilmekast kehakeelest aru ei saa, pole Naaritsa tänava kandis vist veel nähtud. Irvitades ja maha sülitades teatavad nad oma hinnakirja: plastikpudeli eest annavad nad 10 senti, kilo vaske maksab 12 krooni, tsink 6 krooni. Ja lisavad, et see olevat hindade poolest linna kõige soodsam koht.

Kus nad elavad

Tallinnas leidub paar sotsiaalmaja, kuid nendesse puskari ja uriini järele haisvad inimesed elama ei pääse. Isegi puhtad vanainimesed, kes jaksavad eluaseme eest osaliselt maksta, seisavad sinnapääsuks järjekorras.

Tõeline ime, et enamik kodutuid suudab ületalve pakase ja nälja kiuste elus püsida. Ekslikult arvatakse, et prügikastiinimeste koloonia elab Pääsküla prügi-

mäel kokkuklopsitud ulualuses. Vale puha – pealmise sodikihi lükkab buldooser seal pidevalt kokku, mistõttu majakene üle päeva koos ei püsiks. Lähedalasuvas metsatukas elavad mõned küll.

Hädalist aitab enamasti teine omasugune, kes saab ajutist peavarju pakkuda. Kui tekib tüli, satub pikaks ajaks jäänud külaline jälle tänavale ja peab hakkama uut eluaset otsima.

Teadmiseks neile, kes mõnd kaotsiläinud sugulast või tuttavat hakkavad otsima – nende asukohta kindlaks teha polegi lootusetult keeruline. Nimelt kohtab asotsiaalide ja joodikute seas ühtehoidmisvaimu, olgugi et nad aeg-ajalt üksteist vaeseomaks kolgivad. Võõraste vastu on joodikud väga abivalmid. Kui näiteks otsite Kalamaja kandist viinamees Ülot, ei jää ta teil kindlasti leidmata. Tuleb lihtsalt süda rindu võtta ja kõnetada esimest moondunud välimusega prügikastivana või lömmis ninaga selli. Olgugi, et ta ise juhatada ei oska, kuid ta viib teid kättpidi järgmise inimese juurde. Hiljemalt paari tunni jooksul on teil aadress käes, isegi, kui otsitu elab mitme kilomeetri kaugusel mõnes Kopli punkris.

Oma teekonnal saate aimu tingimustest, kus sedasorti inimesed pesitsevad. Astute näiteks sisse ühte korterisse Volta tänav 16 ja leiate eest pensionäri. Naise, kes päise päeva ajal magab mustusest kõdunevas korteris okasroosikese-und. Narkoosi võib saada üksnes tema toas levivast uriini- ja fekaalihaisust. Usutavasti oleks nii memmele endale kui majanaabritele tervislikum, kui kõik riided ja sisustus lihtsalt ära põletada. Sotsiaaltöötaja Marika Talli sõnul pole aga kellelgi õigust teise ellu sekkuda.

Mees, keda sellesse korterisse otsima läksin, on nüüdseks sealt lahkunud. Olevat ühes Kopli punkris. Ühiselamu tüüpi maja Puhangu 8 on veelgi hullem kui korter Kalamajas. Rahvaloendajagi võttis sealseid elanikke küsitlema minnes kaasa kaks politseinikku – teisiti olnuks mõeldamatu tööd teha.

Õudused algavad juba trepikojast. Viiekorruselise maja trepikäsipuu on alla varisenud. Koridoriuksi ei ole ja must kõntsakord katab nii põrandat, seinu kui lagesid. Mõnel pool on näha verejälgi.

Kaua mul uudistada ei lasta, sest allkorruse korterist väljub mees. Paela otsas lõugavad tal kaks näljast hundikoera, kes on joonelt valmis igale lähenejale kõrri kargama. Mees tundub olevat nendega üsna ühel nõul.

Kõlab musta huumorina, aga Põhja-Tallinna elamispinna arvestuse osakonna juhataja Nadezhda Krimkova sõnul on selles majas asuvad korterid mõeldud linlastele, kes praegu elavad õigusjärgsele omanikule tagastatud elamispinnal. Vaatamata sundüürnike tohutule hulgale oletan, et järjekorda nendele pindadele ei teki.

Millist abi tasub pakkuda

Äärmisse viletsusse ei satu sugugi vaid joodikud. Koidu tänava kristliku hoolekande keskuse supiköögis seisavad teismelised poisikesed, hirmunud pilguga elatanud memmed ja viisakalt riides, kuid hirmu-

äratavalt kõhnad noored naised. Toitu ja riideid jagavad vabatahtlikena need, kes elus ise näguripäevi näinud. Nemad teiste üle vaesuse eest kohut ei mõista.

Keskuse juhataja Aime Piirsalu vabandab, et tal on edasilükkamatuid toimetusi. Ta aitab südant kergendada tänavapoistel, keda üks pedofiil eelmisel õhtul sauna oli tellinud.

"Kõiki hädasolijaid me aidata ei suuda," kahetseb kristlikus keskuses hingeabi jagav pastor Kalev Raave. Abivajajate suur hulk sunnib eelistama neid, kes end ise üritavad pinnale upitada. "Purjus inimesi me näiteks ei teeninda. Siin käivad tänavalapsed, aga ka vanainimesed ja üksi lapsi kasvatavad naised," selgitab ta.

Kristliku hoolekande keskuses on mindud seda teed, et inimene peab abi saamist katsuma mingilgi määral hüvitada. Abitust olukorrast väljub inimene siis, kui ta muutub aktiivseks. "Suppi saab 2-5 krooni eest, riiete eest paneb inimene kassasse nii palju, kui ta saab. Anname ka muidu, kuid siis tohib kaasa võtta kuni kolm eset. Me ei saa lubada, et annetatud riidekraamiga minnakse äritsema," ütleb pastor. Mõned abivajajad saavad keskuses tööd. "Raha meil neile anda ei ole, hüvitame töö riiete ja toiduainetega, aitame sõidukulusid katta," toob Kalev Raave näite.

Mõnest abivajajast on saanud keskuse koostööpartner: "Üks maamees Arvo toetab keskust toiduainetega ja on vastu saanud tehnikat ja seemnekartulit. Rootslased ja norrakad, kes meid kõige rohkem rahaliselt toetavad, saavad kingituseks naiste tehtud käsitööd."

Praegu kuluvad abivajajatele ära nii riided, toit kui ka raha. Raave sõnul ei saa aga materiaalset poolt ületähtsustada: sama palju head teeb vaestele see, kes võtab vaevaks näiteks aianduskursust juhendada.

Raave arvates pole mõtet panna kodutuid elama mõnesse tühjalt seisvasse majja, kus nende üle igasugune järelevalve puudub. Tema sõnul tekiksid seal kiiresti omad hierarhiad ja altkäemaksu süsteemid. Keskuse kaudu on aga mõnelegi inimestele avanenud korteri leidmisel üllatavaid võimalusi, kus kasu on mõlemapoolne. Raave sõnul on nende kaudu paar invaliidi saanud endale peavarju eest inimese appi. Rahul on nii üks kui teine pool.

Üürihinnad pole just odavad. Ometi on ainuüksi Tallinnas palju maju, mida asustavad ja lagastavad seal tasuta elavad asotsiaalid. Endiselt tuleb arstidel desinfitseerida ja lappida tänavalt leitud hulguseid, et nad kuuse alla tagasi saata. Ilmselt oleks meie kõigi rahakotile palju odavam pidada ülal sotsiaalmaju ja vaestehaiglat.

Lähem pilk asotsiaalide ellu muudab piiri NENDE ja MEIE vahel ähmaseks. Paneb mõtlema, et mõni nimene jääb elu hammasrataste vahele näiliselt tühisel põhjusel. Ta annab eluraskustele liiga kergesti alla, on saamatu või lootusetu. Mõnda inimest päästa ei saagi, kuid meie kõrval elab neidki, kelle aitamine pole asjatu ettevõtmine.

Abivajajad - kes nad on?

Signe on Raplast pärit kahe lapse ema, kes jäi kodukandis töötuks. Võlg sundis teda üürikorterist lahkuma. Kristliku Hoolekandekeskuse toel on ta läbi ajanud juba neli aastat. Praegu saab ta oma perega peavarju ühe kristlase kodus.

Kõige rohkem kardab Signe, et ta ei suudagi abivajaja osast välja tulla. Naise sõnul on pelgalt keskharidusega väga keeruline tööd leida. Kõrvalt vaadates tundub siiski, et tema viletsa olukorra juur on pigem enesekindluse puudumine ja allaheitlikkus. Näib, et fotograaf on esimene inimene üle hulga aja, kes ütleb Signele – naerata, sa oled ilus.

Ira kasvatab üksi seitset last ja on äärmiselt kõhn. Tema suu on hammastest peaaegu lage, kuigi naine on alles 37-aastane. Millegipärast arvab ta, et peab oma olukorda abi saamiseks viletsamaks näitlema. Vestluse algul püüab Ira jätta muljet, et on tumm. Hiljem, kui ta oma keskusest abikompsuga autosse tuleb, räägib ta oma elust küll vene keeles, aga sirinal. Et praegune kuusissetulek lastetoetustena on umbes 4000 krooni. Kommunaalmaksudele kulub sellest tema sõnul pool. Tuhat krooni (!) võib ta arvestada oma 8-liikmelise pere kuu toidurahaks. Ira pole koju läinud veel kunagi autoga, seetõttu peame paarkümmend minutit otsima kodumajale juurdepääsu. Poolel teel Irat maha panna ei saa: hädaabikeskusest saadud komps on nii raske, et mehegi võtab vankuma. Kui fotograaf Marko hoolitsevalt paki treppi on tassinud, küsib Ira temalt kümnekat.

Ira hädade põhjus tundub olevat looduslapselik ellusuhtumine. Heldelt lasteõnne jaganud loodus on naise jõuvarusid ja vastutusvõimet ilmselgelt üle hinnanud. Varsti saab Ira töökoha kalakombinaati, kuid 2000-kroonine palk nii suurt peret ära ei toida. Ira jääb abivajajaks vähemalt seniks, kuni lapsed suured.

Mees nokatsiga, kes oma nimeks ütleb Herbert, kandis keskuse töötajate sõnul veel eile teistsugust nime. Seda kontrollida aga ei saa, sest täna on kõik dokumendid kadunud. Olgu-siis-pealegi-Herbert vibutab keskuse töötaja poole hoiatavalt näppu: siin on ilmselt käsil mingi vandenõu.

Sotsiaaltöötaja ja Herberti selgitused käivad justkui kahe erineva mehe kohta. Herberti räägib käsi laiutades: tema lasknud end keskuse töötajatel heas usus maale tööle meldida. Maal olles kuulnud ta aga juttu: sellele mehele pole vaja palju maksta, piisab taskurahast. Herbert vihastanud nii, et hakanud kohe linna poole tagasi tulema. Siis avastanud ta aga, et pass ja viisakamad seljariided on kadunud. Praegu püüab Hebert mõistatada, kes need ikkagi ära virutas. Keskuse töötaja püüab delikaatselt suunata Herbertit oma vigadele näkku vaatama. Maamees kurtnud telefonis, et Herbert kadus joomaretkele. Mäluaugust naastes hakanud ta oma riiete ja dokumentide kadumises tööandjat süüdistama.

Herbertil ei ole see kaugeltki esimene kord niimoodi hätta sattuda. Kuid mees on veendunud: tema töötu-põlves ja elumuredes on süüdi keegi teine, ainult mitte tema enda viinalembus ja lodevus. Ja kuna tema vastu toimub pidevalt mingi vandenõu, ei olegi tal võimalik järjele saada.

Regina Hansen