Koertehotelli valvur pole mingi taskukoer. Hiigelkasvu “kaukaaslane” hüppab tulijale käpad õlale ja tema verd täis silmad võtavad tulija kangeks. Ent piisab perenaise ainsast silbist, kui koer rahuneb. Olukord on taas kontrolli all ja verevalamist ei tule. Ehkki koeratundja arvates oli murdmishetk enam kui lähedal.

SÜÜDI SIISKI INIMESED.“Tegite õigesti, et jäite täiesti rahulikuks, rääkisite temaga ega kippunud paitama või silitama,” kiidab perenaine, Eesti Kesk-Aasia ja Kaukaasia Lambakoerte Ühingu president Olga Guivan ootamatult sündinud eksperimendi tulemusi. “Oleksite hakanud kätega vehkima või püüdnud plehku pista, oleks homses ajalehes olnud uue veretöö kirjeldus. Nagu inimene, ei suuda ka ükski koer elada ilma hoolitsuseta või väljakannatamatutes oludes. Ta läheb metsikuks. Ning üks hoolimatuse märk on see, et tõupuhtaid koeri lastakse vabalt miilustama igasuguste krantsidega. Sellise armastuse viljaks on sordid, mis võivad olla püstisaatanad.”

Inimese parimast sõbrast on saanud tema vaenlane. Hullunud koerad purevad möödakäijaid ja sunnivad peremehi oma neljajalgseid koerte pelgupaika viima. Tallinnas Männikul asuva koerahotelli õuel kokku saanud Olga Guivan ning sama ühingu juhatuse liige Mart Meiel ei ole küll absoluutse tõe kuulutajad, kuid teavad painajalikule õudusele vähemalt mõnesugust seletust.

“Kaukaasia ja Kesk-Aasia lambakoerad on kõige paremad majavalvurid,” lahkab neljandat aastat seda tõugu koera pidav Mart Meiel. “Kuid piisab koera kettipanekust – või mis veel hullem – mõnest mõtlematust hoobist, kui koera närvisüsteem võib põhjalikult lühises olla ning tema käitumine muutuda ettearvamatuks. Lambakoerad ei ole end lasknud painutada inimese tahte alla. Ometi pole nad metslased, vaid käituvad arusaadavalt, kui nendega hästi käituda. Muidugi võib koertegi seas olla hälvetega isendeid. On oma geeniused ja idioodid. Aga ka koera peremehel pole kõik kruvid omal kohal, kui ta püksid priitahtlikult sellisele koerale loovutab.”

Kuigi räägime lähenemisest Euroopale, kuulume Mart Meieli arvates koerakultuuris pigem kolmandasse maailma. Kas on keegi arenenud riikides ringi sõites kohanud hulkuvat neljajalgset? Ei iial, sest iga inimese ja tema loomsõbra tegevus on allutatud seaduste raamidesse ja seadusi ka täidetakse. Kui keegi peaks koera ühiskonnast välja tõukama, siis leitakse talle uus koht. Kas isoleerituna või antakse magusat suppi, mis jääbki viimaseks. Meil tuleb veel hoolega ringi vaadata, et mõni hulkur su säärt märjaks ei sirista või veel midagi hullemat ei tee. Hiljutiste julmade veretööde põhjust ei tasu otsida mitte koerte, vaid ikka inimeste seast. Ning riigil tasuks palgata üsna armutu südamega koerapüüdjaid.

HOOLITSUS ON, SVIITI POLE. Ka kõige hoolivama loomasõbra elus on hetki, kus koer on sulaselgeks tülinaks. Kas siis enne puhkusereisi või omaniku ootamatul haigestumisel. Just niisuguste juhtumiste jaoks peab Olga Guivan Tallinnas Männikul omapärast hotelli, kus seni küll vaid haukuvad isendid öömaja ja hoolitsust leiavad.

Praegu on tegemist alles ajutise variandiga, kus eramaja alumine viietoaline korrus on mööblist puhtaks tõstetud. Valitseb spartalik lihtsus – ei baldahhiinvoodeid ega seintel kasside pilte. Küll leiab aga iga külaline alati omaette toa, mida aasta kahe tippsündmuse – jaanipäeva ja jõulude eel – tuleb päris pikalt ette broneerida. Ja muidugi ka muu ümmardamise, mille hulka käib kuivtoidust ninaesine ning kaks-kolm korda päevas värske õhu hingamine, mis koosneb peaasjalikult “isikliku hügieeni” toimetamistest.

Praegu maksab bed&breakfest tüüpi öömaja 80 krooni, aga perenaise sõnul ta eriti vastutustundetuid kliente enam selle raha eest vastu võtta ei saa. Dobermannidele ja bokseritele paneb ta 20 krooni juurde. See peab korvama puruks näritud seinad ja kriimuliseks kratsitud põrandad. Kord tundnud üks pöörastest külalistest koguni nii suurt koduigatsust või vabadusiha, et hüpanud pea ees läbi akna. Mõne eriti agressiivse eluka, kel juba uksel silmad veres ja suu vahtus, on ta kohemaid tagasi saatnud. “Samuti teevad ettevaatlikuks vanaprouade-piigade lemmikud, kes on tavaliselt nii ülehoolitsetud, et omil jalul üldse hakkama ei saa.”

Kevadel peaks hoovile kerkima spetsiaalselt neljajalgsetele ehitatud hoone. “Iga hotellikülaline saab omaette toa. Mitte kunagi ei pane ma koeri ühte ruumi, välja arvatud ühest perest pärit loomad.”

Guivani sõnul tunneb ta juba praegu enamikku oma tulevasi külalisi, sest püsiklientuur on välja kujunenud. “On parem, kui mina tunnen oma hoolealuseid ja nemad mind. Hotellis elamine on koerale paratamatult stress, vähemalt esimestel päevadel kindlasti. Nii et paariks tunniks koera meile tuua polegi erilist mõtet – see on meile mõlemale paras piin. Paari päevaga harjume teineteisega täiesti.”

Tulevikus plaanib Olga Guivan oma hotellis majutada ka kasse ning miks mitte ka kodurotte.

“Mulle on helistanud ka paljud kassiomanikud, kes sooviksid oma lemmikule ajutist peavarju. Paraku olen pidanud kõigile seni “ei” ütlema, sest kiisude jaoks pole meil veel õigeid tingimusi.”