Inimkond vaidleb parasjagu selle üle, kui palju inimene ikka Maa kliimat muudab. Et ta on vallandanud mõnede liikide väljasuremise, selles ökoloogid ei kahtle. Et ta võtab looduselt üha enam, selles võib veenduda iga Eesti elanik, kes püüab matkata radadel, kus veel kümme aastat tagasi sai vabalt kõndida. Kuid mis juhtuks siis, kui mingil kummalisel põhjusel inimene äkki silmapilkselt maamunalt kaoks? Kuidas näeks meie planeet ilma inimeseta välja kümne, saja, tuhande, miljoni, miljardi aasta pärast?

Selle üle mõtiskleb Ameerika dokumentaalajakirjanik Alan Weisman oma uues raamatus “Maailm ilma meieta” (“The World Without Us”). Tema ideest innustatuna üritasin kujutleda, kuidas hakkaks välja nägema Eesti, kui inimene Maalt kaoks.

Kas loodus pühib maamunalt näiteks Tallinna ja asendab selle põlismetsaga? Või saab sellest paigast lihtsalt üks kalju avameres? Kindel on see, et paar päeva pärast inimese haihtumist ummistub Tallinna reovete kollektor. Sama juhtub Ülemiste järve veepuhastusjaamaga. Ning mõne nädala või kuu pärast juhtub see, mida Ülemiste vanake on ennustanud. Järv arvab, et linn on nüüd valmis, ja tõuseb üle kallaste. Mööda Veerenni tänavat voolab jälle vesi, mis jõuab lõpuks välja Ühispanga hoone ette, kus kunagi voolas Härjapea jõgi. Ka Jõe tänav hakkab õigustama oma nime.

Soode ja metsade maa

Esimese nädala lõpuks on üles sulanud või põlenud Sosnovõi Bori ja Ignalina tuumajaama reaktorid, sest nende vesijahutussüsteem lakkab töötamast. Välja paiskub hulgaliselt radioaktiivset kiirgust, mis stimuleerib uute mutantliikide teket.

Mõne aastaga murendavad jää ja sulaveed Tallinna asfaldi. Raudbetoonkonstruktsioonide sarrused roostetavad läbi paarikümne kuni saja aastaga. Teletorn vajub kokku, kuid enne seda on juba varisenud Keldrimäe kõrghooned.

Välk lööb Niguliste kiriku torni, tekkinud tulekahjus hävib kogu Tallinna puithoonestus. Linna ilmuvad rebased, põdrad ja metssead, keda jahivad inimese lahkudes tänavatele jäänud koerad ja mõni linna tunginud ilves ning hunt. Loomaaia elevandid hulluvad ja lõhuvad laiali oma maja, ent hukkuvad vigastustesse. Enamik sealseid loomi sureb nälga, imekombel pääsevad suurematest loomadest mõni puuma ja piison.

Looduses teevad koprad oma tööd segamatult ja nõnda muutuvad eriti Kagu-Eestis suured alad soomülgasteks. Sooks muutuvad ka Sirgala karjääri maad, sest keegi ei pumpa sealt enam välja vett. Narva veehoidla tulvab seiskunud Narva elektrijaama tammile ja murrab selle maha. Lõhe ilmub jälle jõkke. Seda püüdma tõttab Venemaa poolt hulgaliselt karusid.

Põdrad Viru väljakul

Kaluritest vette jäänud võrkudes hukkub hulgaliselt hülgeid ja roiskub kalu. Kuid uued hülgepõlvkonnad kasvavad peale ja populatsioon laieneb. Unimudil vallutab kõik Eesti siseveekogud, kuni paneb ise endale piiri, süües ära oma järglased. Siberi karuputk vohab piiramatult, kuni kasvab peale uus ja tihe kuusik, mille all karuputk ei kasva. Eesti kattub kuusemetsaga. Kuid kliima soojenemine jätkub, sest Maa ja Päikese vastastikune seis on selline, ja Eestis hakkavad vohama laialehelised metsad. Lõpuks vallutavad metsad ka linnad ning põdrad söövad Viru väljakul, metssead aga tuhnivad Vabaduse platsi. Ilvesed ronivad välisministeeriumi maja varemetel.

See tulevikupilt ei ole vaid pelk iroonia ega klaaspärlimäng. See näitab, kui palju inimene tegelikult oma igapäevase tegevusega keskkonda ning selle statsionaarset või ebastatsionaarset tasakaalu ülal hoiab. Et näha vaimusilmas, kuhu jõuab meie Maa välja ilma inimeseta, piisab, kui mõtelda neist paikadest, kus inimese mõju on olnud vähim. Näiteks Nõukogude-aegsed range piiritsooni alad. Või tollane Põhja-Kõrvemaa. Rajatiste tulevast saatust näitab meile kunagiste kolhoosilautade, militaarrajatiste ja raudteetammide nüüdne seisund.

Kuid kes võiks võtta üle inimese positsiooni? Loodus ju tühja kohta ei salli. Kindlasti arendab mõni teine liik välja tööriistad, õpib ehk rääkima ja hakkab vilja kasvatama. Alan Weisman arvab, et selleks võib saada paavian. Temal on inimese kõrval primaatide seas suurim ajumaht. Ja ta on kohastunud elama Aafrika savannides ning võib hõivata seega inimese elupaiku, kust mets on maha võetud. Kui inimest enam segamas pole, võib paavian evolutsioneeruda ja täita inimese koha ökosüsteemis. Kliima soojenedes võib paavian rännata ka Eestisse, eelistades peatuda metsades, mis on kasvanud linnade kukile.