Pal­jud in­sul­di üleela­nud ei mõis­ta ko­he, et te­gu on in­sul­di­ga. Kui kä­si ja jalg ei lii­gu ühtäk­ki enam nor­maal­selt, loo­dab ini­me­ne, et ju järg­mi­seks hom­mi­kuks on seis pa­rem. Sel­leks ajaks võib olu­kord aga ol­la üpris hull: hal­va­tus võib süve­ne­da ja trom­bi lõhus­ta­vat süsti ehk trom­bolüüsi enam te­ha ei saa.

In­sult on te­ge­li­kult võidu­jooks aja­ga. Ja ae­ga na­pib. Kui tromb on um­mis­ta­nud mõne soo­ne, jääb hap­ni­kunäl­ga süda või aju. Süda­me­li­has peab hap­ni­ku­vae­gu­ses kauem vas­tu kui aju, mil­le ra­kud hak­ka­vad su­re­ma mi­nu­ti­te jook­sul ega taas­tu enam.

Seepä­rast on olu­li­ne kut­su­da võima­li­kult rut­tu kii­ra­bi ja toi­me­ta­da pat­sient haig­las­se. Uu­rin­gu­te ko­ha­selt pää­seb 52% trom­bolüüsi­ra­vi saa­nud pat­sien­te ko­ju puu­de­ta.

Suur uudis

Kui­gi in­sul­di­ra­vi oli ot­si­tud aas­takümneid, saa­vu­ta­ti esi­me­ne lä­bi­mur­re kümme­kon­na aas­ta eest, kui tu­li trom­bilõhus­ta­ja. Mu­jal maail­mas võeti see ra­vi­mee­tod ka­su­tu­se­le 1995. aas­tal, Eu­roo­pas 2002. aas­tal, Ees­tis teh­ti esi­me­ne trom­bolüüs 2003. aas­tal TÜ klii­ni­ku­mis.

Ent trom­bi lõhus­ta­va süsti te­ge­mi­se­le olid sea­tud ran­ged pii­ran­gud. Ra­vi­mit võis hai­ge­le ma­nus­ta­da vaid kolm tun­di pä­rast in­sul­ti. Ees­ti ars­tid on se­da nõuet täp­selt jäl­gi­nud: vaid kaks mi­nu­tit pä­rast kol­me tun­di teh­ti veel trom­bolüüsi, hil­jem mit­te. Aja­li­miit oli tin­gi­tud sel­lest, et tea­dus­li­kult pol­nud tõen­da­tud pä­rast kol­me tun­di teh­ta­va trom­bolüüsi ohu­tus ega ka tõ-hu­sus. Kar­de­ti aju­si­sest ve­re­jook­su, mil­le ta­gajär­jed võivad ol­la veel­gi hul­le­mad, ega ta­he­tud sel­le­ga ris­ki­da.

Eu­roo­pa Lii­du ra­vi­mia­me­ti tel­li­mu­sel uu­ri­sid Eu­roo­pa tead­la­sed viie aas­ta jook­sul, kas trom­bolüüsi saaks ohu­tult te­ha ka pä­rast kol­me tun­ni möö­du­mist – vaa­del­di järg­mist poolt­teist tun­di. Kaa­sa­ti 821 pat­sien­ti 15 Eu­roo­pa rii­gist ning tu­le­mu­sed pa­nid uu­rin­gu eest­ve­da­ja ja Eu­roo­pa in­sul­dior­ga­ni­sat­sioo­ni pre­si­den­di pro­fes­sor Wer­ner Hac­ke rõõmust pa­ka­ta­ma. “Uu­ring oli us­ku­ma­tult edu­kas, sest järg­mi­se poo­le­teist tun­ni jook­sul ve­re­jook­su oht ei kas­va­nud,” kuu­lu­tas ta Vii­nis pee­tud kuuen­dal maail­ma in­sul­di­kong­res­sil. Sel­gus, et li­saa­ja jook­sul teh­tud trom­bolüüs suu­ren­das pa­ra­ne­mist 34%. Neil, kel­le­le trom­bolüüsi ei teh­tud, oli vas­tav prot­sent 7,2. See näi­tab il­me­kalt, et vä­ga suu­rel osal pat­sien­ti­dest on võima­lik pää­se­da in­sul­dist täies­ti ter­ve­na või mi­ni­maal­se puu­de­ga.

Et mõis­ta saa­vu­tu­se suu­rust, sel­gi­tas Hac­ke, et in­sult on maail­mas su­re­must põhjus­ta­va­te hai­gus­te seas tei­sel ko­hal, edes­ta­des ise­gi väh­ki. Üht­la­si on see pea­mi­ne töövõime­tu­se põhjus­ta­ja. Hac­ke sõnul on te­ge­mist suu­re lä­bi­mur­de­ga, mis võiks prae­gu ra­vi­ta­va­te ini­mes­te hul­ka ka­he­kor­dis­ta­da. Näi­teks Sak­sa­maal jõuab pä­rast kol­me tun­ni möö­du­mist haig­las­se 25% in­sul­di­hai­geid.

Tar­tus teh­ti sel­le­ko­ha­ne uu­ring aas­tail 2001–2003 ja siis saa­bus 60% hai­geid klii­ni­ku­mi neu­ro­loo­gi Ja­ni­ka Kõrva sõnul haig­las­se pä­rast kol­me tun­ni möö­du­mist. “P­rae­gu­seks on olu­kord ilm­selt pa­ra­ne­nud, ent ar­va­ta­vas­ti po­le seis meil nii hea kui Sak­sa­maal, kus ela­nik­kon­na tead­lik­kus in­sul­dist on kind­las­ti pa­rem,” ütleb Kõrv. Ee­lo­le­va kümne aas­ta jook­sul saaks üle maail­ma väl­ti­da kuut mil­jo­nit sur­ma, kui ka­su­ta­taks prae­gu tea­da ole­vaid ra­vi­mee­to­deid.

Patsient ei tohi venitada

“Ta­han rõhu­ta­da se­da, et pat­sien­ti­del po­le roh­kem ae­ga. Pa­ri­maid tu­le­mu­si saa­vu­ta­tak­se siis, kui hai­ge jõuab võima­li­kult rut­tu haig­las­se,” sel­gi­tab Hac­ke. Kui ra­vi­mit saab süsti­da ju­ba 90 mi­nu­ti jook­sul pä­rast in­sul­ti, on tu­le­mu­sed kõige pa­re­mad. Hai­ge peab aga ar­ves­ta­ma, et kui ta haig­las­se jõuab, ku­lub seal pool ku­ni kolm­vee­rand tun­di, en­ne kui tal­le saab va­ja­li­ku süsti te­ha. Ajust te­hak­se pilt ja uu­ri­tak­se kaa­su­vaid hai­gu­si, et oleks kin­del, et trom­bolüüs on ohu­tu. “Mi­da me kind­las­ti ei ta­ha, on see, et ini­me­ne võtab en­da­le ra­hu­li­kult ae­ga ja joob veel ko­dus tas­si koh­vi,” hoia­tab Hac­ke.

Hac­ke usub, et on ini­me­si, kel­le ajaa­ken võimal­daks te­ha trom­bolüüsi ka pä­rast 4,5 tun­di, ent see eel­daks eda­si­si uu­rin­guid, mil­le ra­has­ta­mi­sest po­le esial­gu kee­gi hu­vi­ta­tud.

Insultide hulk on  tõusuteel

•• Enam kui 3000 spetsialisti kogu maailmast kogunes septembri lõpus Viini kuuendale maailma insuldikongressile. Varem saadi kokku iga nelja aasta tagant, nüüd iga paari tagant.

•• Aastas saab insuldi 20 miljonit inimest ja selle tagajärjel sureb 5,7 miljonit inimest aastas.

Arvatakse, et insultide arv kasvab 2020. aastaks 30%, seda peamiselt üha vananeva rahvastiku tõttu.

••Pea iga neljandat meest ja viiendat naist, kes elab 85-aastaseks, tabab millalgi 45. eluaastast alates insult.

•• Enam kui pooled insuldijuhud on Hiinas, Indias ja Indoneesias. Neli insulti viiest juhtub keskmise ja väikese sissetulekuga riikides, kus on laastavate tagajärgedega tegelemiseks vähe võimalusi.

•• Insult on üks kallimat ravi nõudvaid haigusi. Kulukas on nii kohene ravi kui ka taastusravi ning töövõimetusest tingitud toetused. Euroopas hinnatakse aastakuluks ligi 300 miljardit krooni. Kaudsed kulud, mis hõlmavad töövõime kaotust ja toetusi, küünivad 310 miljardi kroonini.

•• Trombolüüsiravimi looja on maailma 20 juhtiva ravimifirma hulka kuuluv Boehringer Ingelheimi grupp, mis paikneb Saksamaal Ingelheimis. 1885. aastast on see ühele perekonnale kuuluv firma pühendunud meditsiinilisele uurimis- ja arendustööle. 20% retseptiravimite netomüügist investeeritakse teadustöösse.