Irina, kes on tänavu 157 korda öelnud: te olete HIV-positiivne

Lapsepõlves pööraselt verd kartnud Irina Odnolko (41) on sel aastal torganud süstla ligi tuhande narvalase veeni ja tõmmanud sealt analüüsideks välja pool pangetäit HIV-kahtlusega verd. Anonüümse aidsikabineti medõde Irina on suhelnud silmast silma piirilinna pooleteistsaja HIV-positiivsega.

Irina on Narva aidsiepideemia elav ajalugu ja sümbol. Naine, kelle suust on kostnud tänavu saja viiekümne seitsmel korral inimhinge kui kirvega lajatav väljend: “Te olete HIV-positiivne.”

VEREVAD KIRJAD. Telefonihelin. “Allo,” haarab Irina toru. Ta pisikese toa kaks tähtsaimat asja on telefon ja paks klade. Igal leheküljel numbririda, analüüsi andnu vanus ja sugu. Nimed anonüümse kabineti töötajaid ei huvita. Igal patsiendil on number.

”Skazhiite nomer, öelge number,” räägib Irina telefoni. Teiselt poolt kostab teismelise, umbes Irina tütre vanuse neiu hääl. Noorim nakatunu on kolmeteistkümnene. Sõbrad tegid jaanipäeval uimasüstiga kingituse.

Irina ajab kaustas näpuga järge. Paljude nimede taga on suur sinine templilärakas kirjaga ”negatiivne”. Iga kümnes kirje on verev tähendades HIV-nakkust, saatuslikku otsust. Näpp libiseb. Sinine, punane, punane. Neiu teisel pool toru ootab vaikides, hambaid nähtavasti huulde surudes.

”U vas vsjoo v porjadke, teil on kõik korras,” kostab Irina, ise rõõmsalt ohates. Häid pühi!

NAKKAV HIRM. Septembris rüsis aidsikabineti ukse taga ligi 30 narkomaani. Haiglas sünnitanud HIV -positiivne naine tekitas sõpruskonnas paanika. Sellest saati käib kümmekond külastajat päevas, kaks ja poolsada kuus.

“Rääkisime aidsi vältimatust tulekust aastaid, ei usutud,” kostab Irina. Ta silmades on mõtlikkust.

Viie aasta eest koondati Irina günekoloogiõe kohalt. Siis oli uus töökoht – aidsikabinet kui rahu ise. “Kartsin pööraselt verd, kui medkooli läksin, kuigi koeri-kasse on alati meeldinud ravida,” ütleb Irina. Tegelikult unistas Irina õpetajaametist.

Nüüd ta ongi õpetaja, Narva narkomaanide õpetaja. Räägib kuidas ohutult süstida, kondoome kasutada, süstlaid vahetada, kuidas surmatõvega edasi elada.

Kuidas oma ametiga edasi elada, õpetab Irinale kodus hingetoeks olev mees. Paljud HIV-positiivsed tulevad Irinale unedes külla. Ka unedes on Irina lohutajaks. Raske on midagi ülilootuslikku kosta. Mõnikord hommikuti on Irina silmad punakad ja väsinud.

NOKATSIGA KAIFIJA. Telefon ja allo. “Peate siia tulema, võibolla koos emaga,” kostab Irina. Ta näpp on punasel kirjel. Nakatumisest teatatakse vaid aidsikabinetis, HIV-positiivsele silma vaadates. Irinal on ilusad silmad.

Nokatsiga Noormees piilub sisse. Pilk vilav. Ta on kaifis ja tegelikult hoopis mujal. Heroiinimõnu taevas. Toob kasutatud süstlaid. Poetab lahusesse. Küsib ühe vastu.

“Kuulge, pikad pühad tulemas, võtke neli või viis, muidu ei saa hakkama,” soovitab Irina. Nokatsiga Noormees võtab ükskõikselt, vaatab kaugele. Küsib analüüsi kohta.

“Analüüs saadeti Tallinna,” ütleb Irina. Tegelikult tähendab see, et Narva labor tuvastas viiruse, Tallinn kontrollib üle. Ehk häid pühi, olete HIV-positiivne!

Süstlad krabisevad Nokatsiga Noormehe taskusse. “Häid pühi,” ta teeb minekut.

TERAV JÕULURÕÕM. Õuele keerab kollane mikrobuss, mis meenutab kümnenditaguseid Mosfilmi teoseid. Buss viib süstijatele jõulurõõmu, vahetab kesklinnas süstlaid.

“Viimaks hakatakse mõistma, et süstalde vahetamine on odavam kui HIV-positiivsete ravimine,” ütleb Irina. Ta silmis välgatab kuri säde: “Aga Narva linnavalitsus…”

Vaid võimu pärast kemplevate linnavolinike ja -isadega on aidsiennetajail palju muret. Riigi antud narko- ja aidsiennetusraha kogub pangas tolmu. “Tallinn tegutseb, Eesti muretseb, siin ei liiguta keegi,” öeldakse aidsikeskuses.

Irinal on kergelt punaka varjundiga juuksed. Moelooja üt-leks, et juuste toon sobib hästi käes hoitavate vereampullide omaga. Tänased analüüsid ootavad hinnangut.

“Kuidas pole, et midagi pole,“ kostab telefonitorust taas lapseohtu hääl. Rahunege, kõik on korras, igaks juhuks võiksite kuu aja pärast läbi astuda, räägib Irina. HIV võib end peita kolm kuud, enne kui välja paistma hakkab.

IGAPÄEVANE NAKKUSEOHT. Paari aasta eest jaanipäeva eel võttis Irina ühelt süüfilisehaigelt proovi. Tegi vale liigutuse, torkas süüfilisega süstla enesele kätte. Tormas laborisse, nõudis pühadest hoolimata analüüsi. Kartis pööraselt. Vaid ühe vale liigutuse pärast. Õnneks oli kõik korras.

“Ei tohi end hetkekski unustada,” ütleb Irina valgeid kindaid käest võttes. Piisab valest liigutusest, juhuslikust torkest ja Irina saab oma patsientidelt HI-viiruse. Elukindlustust Irinal pole.

Narkomaanide kasutatud süstlad ujuvad steriliseerivas lahuses. Suurtes purkides steriliseeritud ja hävitamisele minevate süstalde lasu. Katseklaasides värske veri. Kõik on puhas ja kena . Ka silt “STOP AIDS” uksel. Siiski on tunne, et kogu aeg tahaks käsi pesta.

Ükski viie aasta jooksul negatiivse HIV vastuse saanud tuhandeist analüüsituist pole kunagi Irinale lilli toonud. Telefon heliseb. Irina ütleb otsuse. Ta teab: uuel aastal läheb hullemaks, saabub nakatunute teine laine.