Ironbutt – kummaline tsiklisõit pisut hulludele
Eestis on rahvusvaheliste diplomitega ironbutt’ideks tunnustatud seitse mootorratturit. Siin on isegi raudsete tagumike klubi – kestvussõitude fännidest koosnev Iron Butt Estonia. Just nemad viisid kahe nädala eest 18 eestlast nii kaugele, et üksi või grupiti asuti ironbutt-sõitu sõitma.
Üks eestvedajaid Tarmo Kinkar ütleb, et ohtlik see sõit ei ole – kui kõik õigesti teha – ning pigem on ses palju õpetlikku. Näiteks annab see aimu sõitja võimetest ning aitab edaspidi ka tavasõite adekvaatselt ja põhjalikult planeerida. Need on ka kaks põhjust, miks Tarmo sõnul IB üldse sõidetakse.
“Loomulikult saab öelda, et palju huvitavam on sõita, kinni pidada, vaadata mingit järve, siis mingit kirikut jne. Ometi tegelevad inimesed korraga nii sörkjooksu kui ka maratoniga. Või üks käib jalgrattaga linnast väljas järve ääres lilli korjamas, teine sõidab 180 km ja ei pea ka kiriku juures kinni. Neilt võiks sama hästi küsida, mis mõte sel on?,” õigustab Tarmo IB-sõite.
Üks Tarmo korraldatud sõidul osalenuist Erik Suit ütleb, et läks sinna seepärast, et sõbrad kutsusid ning tal pole tavaks hullumeelsustest ära öelda. “Et proovida, kas saab hakkama. Et testida pikka sõitu. Et edaspidi teaks, millega pikkadel sõitudel arvestada,” loetleb Erik IB sõitmise põhjuseid. Et see ohutu võib olla, usub temagi, ehkki paari ootamatuse tõttu pidi ta ajagraafikus püsimiseks kohati “hullu panema” ning enne lõppu loobus sellestki. Ironbutt’i tunnistust ta ei saanud, küll aga sai mälestused hoogsatest võimlemisharjutustest tsiklite seljas, et kangeks jäävat kere turgutada, ning kaaslastega öistes parklates üksteise taga ajamisest – une peletamiseks.
Täpne planeerimine
Aritmeetiline keskmine kiirus oleks sel sõidul 67 km/h. Konks on selles, et juba väike pissipeatus tõstab keskmise 68 peale, kuid ööpäeva jooksul on vaja ka juua, süüa, magada ja tankida. Siin tuleb mängu täpne sõidu-plaan, mis on nii Tarmo kui ka Eriku sõnul eduka IB-sõidu alus. (Erik nimetab siiski ka õnne.) Reaalsed kiirused kummagi mehe sõnul liiga suureks ei lähe – kui on hästi tehtud plaan. Sujuv rahulik sõit on ka vähem kurnav kui kihutamine.
“Kui talvel sõidu välja reklaamisime, tekkis mitu meeste seltskonda, kes kogunesid õhtuti ja pidasid aru, mida selga panna, millist marsruuti valida, kuidas sõitu üles ehitada, kus kui pikalt peatuda? Seda ettevalmistustööd oli hea jälgida. Märtsis sajab lörtsi, aga vennad istuvad viiekesi kaminatoas ja planeerivad, mitu minutit me sellesse tanklasse planeerime või nihutame selle tankla viis minutit kaugemale,” meenutab Tarmo õhinaga. Just selline detailide
planeerimine on see, mille pärast ta Eestis taolisi kestvussõite propageerib.
Reegleid, mida järgida, on palju. “Et pole vahet, kus sõita, valin sellised teed, kus on võimalik probleemideta liikuda. Narva-Tallinn tuleb kindlasti sisse võtta, seal on lubatud 110 km/h. Kindlasti on mõtet käia Vilniuse juures, seal on pikad head kiirteed. Elu tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik: iga pisiasi, mis kergel linnasõidul pisut häirib, on 24 tunni sõidul lausa piin. Magada soovitatakse korraga 15-20 minutit. Juua mitte kohvi, mis viib kehast vedelikke välja, vaid vett. Süüa kergestiseeditavaid asju. Teha eraldi peatused puhkamiseks ja tankimiseks – nii, et iga 100 km järel oleks üks või teine paus. Mitte kihutada, mis võtab vaimselt rohkem läbi, vaid kulgeda rahulikus legaalses tempos, mis ei söö närve.
