Jüri-Ott Salm: ühikas elatud ajal õppis nägema issanda loomaaeda
”Tollal polnud Tartus praktiliselt üldse tantsukohti, sestap olid tuntud geograafide korraldatud koridoridiskod. Koridorinurka pandi püsti suured kõlarid ning disko kestis varaste hommikutundideni. Alati ei pruukinud see aga kõigile meeldida. Ükskord taas tuli politsei, vaatas meid üle ning palus viisakalt pidu lõpetada ja lahkuda, vastasel korral meid arreteeritakse. Palusime neil siis inimesed üle lugeda, et kui suurt bussi meie äraviimiseks vaja läheb. Seepeale sattusid politseinikud segadusse ja lahkusid, pidu läks aga edasi. Isegi nemad ei saanud meiega hakkama,” muigab Salm.
Ühikapidudel tuli ette ka traumasid, üks lemmiktegevusi oli tubades olnud reformvooditel hüplemine. Üks tegelane sattus hüpeldes nii hoogu, et põrkas lakke ning vajas pärast pähe õmblusi. Kadunud rõdud olid aga olulised sotsialiseerumiskohad ning välispraktikatega harjunud geograafid kasutasid neid magamiskohanagi. Ülakorruse rõdult oli magajale aga hea vett pähe valada. ”Ühikas pidid väga tolerantne olema,” nendib Salm.
Narva mnt 27 ühikas sai alguse omalaadne korporatsioon Fraternitas Anarhensis, kuhu kuulusid – võib-olla isegi enese teadmata – kõik sealse ühika elanikud, liikmeid oli muidugi kaugemaltki. ”Eesmärk oli protesteerida eluhalluse vastu,” meenutab Salm. Korporatsiooni kuuluvad umbes 150 liiget on nüüdseks kõik mööda ilma laiali, kuid vaikselt tegutsetakse edasi praegugi.