Juudi rahvad osutusid geneetiliselt lähedasteks
Kümme aastat tagasi, 26. juunil 2000 kuulutas USA president Bill Clinton Valges Majas välja, et inimese genoom on järjestatud. See pidulikuks sündmuseks muutunud teadustulemus ei tähistanud ühe tee lõppu, vaid algust. Genoom oli järjestatud vaid suures plaanis ja ühel abstraktsel inimesel. Konkreetsete inimeste genoomid on järjestatud alles hiljaaegu. Mida siis inimgenoomi järjestamine meile andis? Kindlasti võimaluse inimest tulevikus paremini ravida – kui vaid jätkub raha. Kuid teisalt avas akna rahuldamaks uudishimu, mida kogeb iga sugupuu-uurija. Või võimaluse vastata kadunud Lennart Meri küsimusele: kes me oleme ja kust me tuleme?
Nüüdseks on üldjoontes kaardistatud Homo sapiens’i põlvnemise ja üle Maa laiali kandumise saaga. On uuritud, kuidas üks või teine Euroopa rahvas oma praegusele asualale reisis ja kes on kelle geneetiline sugulane. Eestlase kohta näiteks on teada saadud, et ta on geneetiliselt üsna keskmine eurooplane. Ehkki jah, nagu märkis Tartu ülikooli geneetik Mait Metspalu juuni keskel Tartus toimunud rahvusvahelisel geenifoorumil, põhja- ja lõunaeestlaste pärilikkusaines on selgelt erinevaid kohti.
Metspalu on üks äsja teadusajakirjas Nature avaldatud uuringu autoreid, kes selgitasid välja, kuidas juutide maailma eri paigus paiknevate diasporaade elanikud on geneetilises suguluses omavahel ja põlisrahvastega, kelle seas nad elavad. Uuringu 21 autori seas on üheksa Eesti biokeskuse ja Tartu ülikooli evolutsioonibioloogia osakonnas töötavat või töötanud teadlast. Mõistetavatel ajaloolistel ja tänapäevastel põhjustel lõi artikkel juutide sugulusest maailma ajakirjanduses suuri lained, sellest kirjutas ka näiteks The New York Times.
Juudi rahvad on mööda Euroopat, Aasiat ja Aafrikat laiali pillutatud juba iidsetest aegadest. Euroopas tuntakse kaht suuremat juudi kogukonda: aškenazi juudid Kesk-Euroopas ja sephardi juudid Kagu-Euroopas. Lisaks on teada kompaktsemad juutide kogukonnad Hispaanias. Aafrikas on juutide kogukonnad Marokos ja Etioopias, Aasias Lähis-Idas Levantis, Iraagis, Iraanis, Usbekistanis, Jeemenis, aga ka paaris kohas India läänerannikul. Sephardi juudid saadeti Hispaaniast ja Portugalist välja 15. sajandi lõpul ning nad siirdusid Ottomani impeeriumisse, Põhja-Aafrikasse ja Hollandisse. Aškenazi juudid pidid üle elama natside holokausti ning elavad nüüd peamiselt USA-s ja Iisraelis.
Laialdasele paiknemisele vaatamata on juutidel ühtne identiteet, mis põhineb religioonil, ajaloolistel ja kultuurilistel tavadel. Ajaloolised tõendid näitavad, et nüüdsete juutide juured ulatuvad Kesk-Itta, kust on migreerutud Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse, luues juutide diasporaa nime all tuntud kogukondi. Kesk-Ida all mõeldakse selles kontekstis laia piirkonda, mis hõlmab Araabia poolsaart, Iraani, Iraaki, Türgit (vt graafik).
Paljud geneetilised uuringud on heitnud valgust juudi rahva geneetilisele struktuurile ja haigustele, mis juudi kogukondades ainuomaselt levivad. Näiteks on uuritud, kuidas teatud geneetilised markerid pärilikult levinud on.
Kõnealuses uuringus jõuti järeldusele, et Euroopa, Kesk-Ida ja Kaukasuse juutidel on kõigil ühine geneetiline päritolu, mille juured viivad Levanti, ning et Etioopia ja India juudid on kohalike rahvastega geneetiliselt lähemad sugulased kui aškenazi ja sephardi juudid sealsete rahvastega.
Suurem töö tehti Eestis
Metspalu sõnul algatasid uuringu akadeemik Richard Villems ja Haifas paikneva Rambami tervishoiukeskuse teadlane Doron Behar. „Pea kogu sisuline ja praktiline töö tehti siin,” kinnitab ta. Uuringu käigus uuriti 14 juudi diasporaa esindajate genotüüpe, kokku 121 vabatahtlikku, ja võrreldi neid nende rahvastega, kelle seas elatakse – kokku 69 rahva 1166 esindajaga.
Kui varasemates, teiste teadlaste uuringutes jälgiti juutide geneetilist sugulust isaliini pidi leviva Y-kromosoomi DNA kaudu, siis nüüd laiendati vaatevälja, arvestades ka emaliini pidi levivat mitokondri DNA-d.
Uuringu tulemusi ei tohi tõlgendada nii, et nüüd saab lihtsa mõõtmisega öelda, kes ja kui palju on juut. „Ei, seda kindlasti mitte!” hüüatab Metspalu, „selle vea tegi ka ajakirja Science kommentaar. Me ei saa geneetiliselt eristada juute näiteks druusidest või küproslastest. Ja see kehtib eriti, kui küsimus on indiviidis.” Juutide ja mitme teise asurkonna punktipilved graafikutel, kust loetakse välja geneetilist lähedust, kattuvad servapidi. Tulemus saadakse ikkagi seeläbi, et algul on teada, kes on kes, ja paljud asurkonna liikmed keskmistatakse. „Kui sulle tekib sinna kanti üks uuritav identifitseerimata lisapunkt, ei ole mingit võimalust öelda, kes ta on,” rõhutab Metspalu, „aga samas võib võrrelda punktipilvi. Juudiks saab ju ka hakata. Ega see siis geene muuda.”
Kas teadlasi tulemustes miski ka üllatas? „Etioopia juutide juures oleks suur üllatus olnud pigem, kui nad oleksid olnud Lähis-Ida juutide moodi. Üllatus on vast see, kui sarnased juudid ikkagi on – vaatamata erinevale ajaloole, mis on kestnud vaata et 2500 aastat.”
Iraagi ja Iraani juudid lahknesid teistest juudi kogukondadest 2500 aasta eest. Nii näitavad New Yorgi ülikooli teadlase Harry Ostreri ja tema kolleegide geneetilistel elementidel põhinevad arvutused. See tulemus võib peegeldada ajaloosündmust – aastal 587 eKr hävitas Nebukadnetsar Jeruusalemmas juutide templi ja küüditas Babüloni hulganisti juute.
Metspalu sõnul ei saa nende uuringu tulemustest välja lugeda märke, et juudid oleksid käinud Egiptimaal – kuigi vana testament kirjutab juutide Egiptuse vangipõlvest. „Algjuutide kauged esivanemad, nagu kõik teised Lähis-Ida rahvad, saabusid Levanti pigem mitte mööda Niilust, vaid üle Araabia poolsaare lõunaosa. Ida ja lääs läksid lahku umbes seal, kus on Balutšistan. Ehk Iraani idaosas, seal, kus näeme ida ja lääne piiri praegugi.”
