Kaamerad asendavad autojuhti
Tulevikku kujutavates Hollywoodi filmides oleme näinud Sylvester Stallone’i või mõnda muud action-kangelast istumas ulmesõidukisse, mis tervitab saabujat malbelt ning annab põhjaliku ülevaate ilma- ja teeoludest. Pärast juhi tuvastamist ja viisakusavaldust küsib auto: kuhu sõidame? Filmikangelasel piisab öelda vaid üks repliik – sihtpunkt, ning järgmiste kaadrite staariks tõuseb “autonäitleja”.
Stallone’i või Schwarzeneggeri rolliks võiks sellises autos jääda juhiistmel raamatu lugemine. Juhtimine, liiklusmärkide jälgimine ja jalakäijatele tee andmine jääks nutika auto üles-andeks. Seda siiski ei juhtu. Enamasti lõppevad need stseenid auto lolliks minemise või purunemisega, sest minevikust tulevikku sattunud action-kangelane ei lepi, et mingisugune auto tema üle valitseb ja tagatipuks sõidab täpselt sellise kiirusega, mida tee ääres olevad liiklusmärgid lubavad.
Isejuhtiv auto on olemas
Selline isejuhtiv, kõiki liiklusreegleid järgiv ja reisijate suulisi korraldusi mõistev auto ei ole enam filmistsenaristide fantaasia vili, vaid tegelikkus. Suurtel autotootjatel on olemas töötavad katsesõidukid, mis saavad eelloetletud ülesannetega suuremal või vähemal määral hakkama. Ainult et ükski tootja ei julge neid lahendusi täielikult tootmisse rakendada. Kardetakse inimest, kes pahatahtlikult või rumalusest süsteemi rikub, ning ka tehnikat, mis võib mingil põhjusel üles ütelda. Kui midagi peaks viltu minema, siis kes vastutab – kas juht või autotootja? Autofirmad ei taha sellist vastutust enda peale võtta ning seetõttu ei saa me vähemalt järgmise 15 aasta jooksul osta isejuhtivaid autosid. Nii väidavad paljud autofirmade esindajad. Kuid mõni neist süsteemidest on uuematel luksusautodel juba osaliselt kasutuses ning lähiaastatel jõuavad lisaraha eest ka odavama hinnaklassi autode varustusse.
Umbes 15 aastat tagasi katsetasid ameeriklased eesotsas General Motorsiga isejuhtivaid autosid. Idee oli ehitada magnetribadega varustatud teed, millel kihutavad spetsiaalsete anduritega autod tihedas kolonnis nagu reisivagunitega rong ühest osariigist teise. Teele ja sealt maha sõitmine oli ikkagi autojuhi ülesanne. Nüüd on selline lahendus unustatud, mõjudes sama aegununa kui kirjutusmasin infotehnoloogilises keskkonnas.
Magnetribade asemel on nüüd autosse peidetud kaamerad, radarid, andurid ja GPS-süsteem, mille edastatud info põhjal langetab autokompuuter otsuseid ja informeerib juhti. Teed näitavad aga sõiduradade valged teemärgistused. Näiteks Lexuse uus lipulaev LS võimaldab maanteel juhtida autot ilma roolist kinni hoidmata – infrapunakaamerad loevad sõiduraja valgeid teemärgistusi ega lase sõidukil teisele rajale kalduda, välja arvatud siis, kui eelnevalt on antud suunatulega märku. Juhul kui juht jätab rooli hooletusse ja auto hakkab kalduma vastassuunavööndisse, keerab väike mootor rooli õigesse asendisse tagasi. Paraku eeldab süsteem head teemärgistust ega talu soppa ja lund. Seetõttu Eestis ja teistes põhjamaades seda nutikat süsteemi ei pakuta. Seadmega käib kaasas ka infrapunasilm, mis jälgib, et juht roolis magama ei jääks. Lexuse esindusmudel ja Toyota hübriidauto Prius suudavad ka ilma juhipoolse roolikeeramiseta end külgboksi parkida (praegu väga suure parkimisruumi olemasolul).
Isepidurdav süsteem
Uuematel autodel, sealhulgas keskklassi mudelitel, kuulub lisavarustusse eessõitjate järgi automaatselt pikivahet seadev (ise pidurdav ja gaasi andev) adaptiivne kiirusehoidik. Näiteks Mercedes-Benzi S-klassil ja VW Touaregil pidurdab see süsteem kuni auto seismajäämiseni. Honda Legend ja linnamaastur CR-V pakuvad aga uudset hoiatussüsteemi, mis annab eessõitja pidurdamise või takistuse teele tekkimise korral sellest juhile helisignaali või turvavöö pingutamisega märku. Kui juht ei reageeri, vajutab see automaatselt pidurit. Lõputöö peab juht ise tegema, sest enne kokkupõrget vabastab süsteem pidurid. Autotootja ei taha võtta vastutust.
Lisaks valmistab osa tootjaid peale pikivahet hoidvate andurite ja radarite ka hoiatussüsteeme, mis informeerivad juhti tagant- või kõrvalrajalt möödasõitu üritavatest autodest.
Navigatsioonisüsteem on autodel juba vana leiutis, kuid ka see on oluline abimees auto iseseisval juhtimisel. Kui andmebaasi sisestada peale teevõrgustiku ka kõik liiklusmärgid, siis edaspidi võtab auto näiteks kiiruspiirangu alasse jõudes hoo maha. Osa autotootjaid on arendanud ka süsteeme, kus autokaamerad salvestavad maanteel olevaid liiklusmärke ning kompuuter annab vastavaid korraldusi juhtimissüsteemile.
Viimase aja üks huvitavamaid uudiseid on aga süsteem, mis jagab sõiduohutusinfot ühest autost teise. See teeb võimalikuks autode omavahelise suhtlemise. Kui sõiduki mõni andur avastab teel näiteks õlilaigu või suure teeaugu, informeerib uudne infosüsteem sellest ka järel sõitvaid masinaid. Selle kaudu hakatakse jagama infot ummikutest ning muudest liikluses ette tulevatest takistustest.
Seega võib oletada, et umbes 15 aasta pärast on tolle aja uued autod pidevas infovahetuses, kus antakse üksteisele teada plaanitavatest manöövritest, kiirusest ja muust vajalikust, mis tõstab üldist sõiduohutust ja reisijate turvalisust. Et selline lahendus laitmatult töötaks, tuleks kogu praegune autopark välja vahetada. Ükski arvuti pole ka valmis reageerima purjus juhi ootamatutele lollustele ja manöövritele.
