Varese arvutusoskuse kohta on üks tore külalegend. Ühe Saksa mõisniku maadel olevat olnud vaatetorn, mille hõivanud vares. Käskinud siis mõisnik oma jäägril varesest lahti saada. Aga kus sa saad, kui lähed torni varitsema, vares aga lendab minema ja passib taamal puu otsas. Läinud siis mees torni koos sõbraga. Seejärel läks sõber tornist minema. Vares aga oli aru saanud, et kaks miinus üks on üks, ja passinud eemal. Mindud torni kolmekesi ja siis läks minema juba kaks meest. Vares aga taipas taas, et kolm miinus kaks on üks ega tulnud ligi. Kui nüüd mehed torni neljakesi läksid ja neist kolm lahkusid, sai varese arvutamisoskus otsa. Ta lendas kohale ning oligi ta lips läbi.

Nii palju siis matemaatikast lindude elus. Muuseas, 1943. aastal õnnestus Königsbergi zooloogiainstituudi teadlasel Otto Köhleril oma kümneaastane kaaren Jacob kuni seitsmeni lugema õpetada, lastes tal otsida toitu eri anumate alt, millele oli joonistatud peale eri arv täppe.

Vareslaste arukas sugu

Mis vareslastesse puutub, siis neid peavad loomade käitumise uurijad kõige targemateks lindudeks. Rongad annavad isegi sˇimpansidele silmad ette. Vähemalt kinnitavad nõnda Ameerika kaarnauurijad Bernd Heinrich ja Thomas Bugnyar, kes kirjutavad sellest ajakirja Scientific American aprillinumbris.

Vareslastel on oma keel. Ameerika varestel on teada 23 kutsehäälitsust, mis igaüks midagi tähendab – ohust toiduni välja. See on tähestik, mida inimahvid võiksid kadestada.

Vareslaste sugukonda arvatakse meil tuntutest hallvares, mustvares, kaaren ehk ronk, künnivares, hakk, harakas ning pasknäär – kõik sellised paraja kuulsusega linnud. Mida kõike rahvas neile küll süüks pole pannud! Kuldsõrmuste vargustest laste kaetamiseni välja.

Ronk on Euroopas ja Põhja-Aafrikaski levinud isegi laialdasemalt kui varblane. Tema oskab alati keerulises keskkonnas ja ennustamatus olukorras toime tulla. Ja mitte ükski lind pole nii mängualdis kui kaaren, kes on maailma enim levinud lind.

Vareslased on aga pärit hoopis Austraaliast, ja kui see Euraasiale lähemale triivis, lendasid nad uutele jahimaadele.

Kaarnal on lindudest kõige kaalukam aju. Tema aju moodustab 1,3 protsenti kehakaalust, võrdluseks: inimesel on see osa 1,5 ja kanal 0,1 protsenti.

Uus-Kaledoonia saarel elavad varesed on loomade-lindude seas inimese järel oskustelt järgmised tööriistavalmistajad. Nende riistakastis on teravaotsaline oks, mille abil saab palmipuude tüveaukudest tõuke välja urgitseda. Ka teevad nad okstest konksukesi ning kasutavad leherootsudest valmistatud saage, et tõuke katki lõigata.

Selliseid näiteid on toonud mitu allikat paljude vareslaste kohta. 2002. aastal tegi Oxfordi teadlane Alex Kacelnik katseid kahe Uus-Kaledoonia varesega Abeli ja Bettyga. Neile asetati ette toru, kuhu peideti toitu. Ja anti kätte – õigemini küll nokka – sirge ja kõver traat. Abel haaras kõvera traadi ja koukis sellega toidu välja. Betty aga sai hakkama sirge traadi painutamisega. Mida edasi, seda kasulikuma konksu ta valmistas. Sˇimpansid selle ülesandega hakkama ei saanud.

Heinrich ja Bugnyar aga püüdsid oma katsealuse kaarna elu muuta keerukaks sellega, et riputasid söögipala oksalt nööriga alla. Kuid kaaren ei andnud alla ning asus nööri osavalt nokaga aste-astmelt üles tõmbama, surudes seda oma jalgade alla. Seda tegevust korrates oligi söök lõpuks nokaulatuses. Ja mis kõige üllatavam, juba esimesel katsel sai kaaren ülesandega hakkama 30 sekundi jooksul. Nõnda järeldavad teadlased, et kaaren ei õppinud mitte katse ja eksituse meetodil, vaid oma peas tulemust ette kujutades. Muidugi on see väga julge oletus. Ülesanne, mille lahendamine vajanuks nööri lükkamist allapoole, et toit liiguks ülespoole, osutus neile aga liiga raskeks.

Tunnevad hunti näost ja teost

Kaaren on oportunist, olupoliitik, kes küll vahel ka ise kütib, ent pigem elatab end kiskjate püütud saagist. Kiskjad on ennustamatud, kuid kaaren peab oskama siiski kiskja käitumist ette arvata. Nõnda õpivadki noored linnud kiskjat tundma mängu vormis. Nad isegi provotseerivad näiteks hunte ning õpivad loomade käitumist paremini ennustama.

Oma saaki peites väldivad kaarnad üksteist. Nad eelistavad peidupaiga vaid enda teada jätta. Kavalad katsed on näidanud, et nad teevad vahet teadja ja mitteteadja linnu vahel ning asuvad teadja eest oma peidupaika kaitsma, samas kui mitteteadja jätab neid ükskõikseks. Nõnda oskaksid kaarnad justkui ennustada teiste tegutsemist.“Kaarnad kasutavad loogikat,” kinnitavad Heinrich ja Bugnyar.

Siiski mainitakse kaarnat või varest Vanas Testamendis vaid kümme ja Uues Testamendis üks kord. Noa poolt Ararati mäe otsas oma laevast välja saadetud kaaren tagasi ei tulnud. Tuli saata tuvi. Kaarnal oli juba siis veidi suli lõhna küljes.

Ameerika legendiuurija Boria Sax kirjeldab oma raamatus “Crow” (“Vares”), kuidas üks Arizonas elav hopi indiaanlane pani vareste peletamiseks oma põllule valjuhääldi ja laskis sealt valjuhäälset rokkmuusikat. Kui ta järgmisel päeval naasis, oli põld täis vareseid, kes muusika rütmis rõõmsalt ringi kargasid.