Alljärgnevalt uuris Magasin, mis tegemised on Hiiumaa õllemeistril Kaido Lõppel enne jaani. Peale hirmsa märjukese valmistamist ootas teda veel samal õhtul üks verine tapatöö.

õLLETEGU

Kodune õlletegu on segu mütoloogiast, valmistamise saladustest ja keemiast. Kui Hiiumaa õllemeister Kaido Lõppe valmivale märjukesele pärmi sisse paneb, on paras aeg õllelaarile salasõna ehk PIN-kood peale lugeda. Humala lisamisel peab jõudma seitsme kiilaspäise mehe nimed ära lugeda, siis on seda parasjagu. Meeste nimesid Kaido muidugi ei ütle. Ametisaladus.

õlletööstus hiiu mehe talu kõrvalhoones on tagasihoidlik. Mõned läikivad vaadid, nurgas suur katel. "Eile ajasime õlu riista, nagu vanasti öeldi," ütleb õllemeister ja laseb joogil kraanist ämbrisse joosta. See on veel magus, aga juba salakaval: mõjub nagu päriselt.

Kui õlu on lahja, peab õllekann lauas vastupäeva käima, räägib rahvatarkus. Siis hakkavat paremini pähe. Head ehk kanget õlut liigutatakse ringi ikka päripäeva, mis on õllemeistrile kiituseks.

Seda, millal Lõppe talus õllekraane keerama hakatakse, tunnevad lähemad ja kaugemad sõbrad-tuttavad mingi salameelega juba õhust ja platsis nad ongi. Kes tuleb jala, kes vana Moskvitshiga, millele vahepeal kraavist vett radiaatorisse peab lisama. Rääkimata turistidest või muidu külalistest, kes Hiiumaale suve hakul satuvad. Mõnel on traditsiooniline kolmeliitrine purk kaasas, mõni teeb nurga taga tühjaks auto aknapesuvee kanistri või mõne muu mahuka anuma. "Ega siis kõigil nõusid kaasas ole," räägib peremees, kui küla pealt esimesed autod värava taha on kogunenud, "naine juba kurjustabki, et kuhu kõik purgid kaovad, sügisel pole kurke kuhugi sisse teha."

Magus töö

ümaras puunõus on Tartumaalt toodud humal. Puuanum pärineb 1926. aastast, kui esivanemad veel sama ametit pidasid. Linnasevili tuleb Sakust.

Hetkel on kääriv vedelik mõneks ajaks rahule jäetud. Suur katel nurgas seisab tühjalt. "See on vana sõjaväe saunakatel, pool tonni vett saab korraga sisse panna," tutvustab Kaido hiiglast. Sinna pannakse vesi keema, enne aga tuleb kõrvalruumis linnasevili jahvatada. Sellest tuleb hea magus jahu, mida lapsed söövad nagu suhkrut.

"Hõredaid puutünne peab alguses aia taha karjääri likku vedama, sest praod on sisse kuivanud. Igavene tüütus, aga mis teha," ohkab õllemeister ja võtab kätte puunuia, umbes sellise, nagu kunagi ümera meestel lahingusse minnes. Seda riista kutsutakse tobroks. Nüüd pühendatakse meid õlletegemise saladustesse.

"Hommikul kell kuus tulen siia, panen tule katla alla," räägib Kaido, "vesi keeb kaua, naaber aitab tuld all hoida. Siis laseme vedelikul öö läbi puhata. Ise ka puhkame, sest järgmisel päeval on vaja linnaseleotist termosnõus segada." Segamiseks ongi muhklikku tobrot vaja.

Kaido mõtleb: "Mis see temperatuur pidi olema... ei, 76=C6 oli seatapuvesi, termosnõus peab 86-88 kraadi olema. Segamisel on igaühel oma nipp, täpne temperatuur ei tohi ollusel lasta pudruks minna."

Roostevabas nõus loksutatav raba pole veel kuigi isuäratava välimusega, kui ta pealt kinni kaetakse. "Nii, siis viskame puhvaika peale ja jätame ta kolmeks tunniks rahule. Las mõtleb järele," ütleb õllemeister.

Kolme tunni pärast lastakse paks vedelik läbi kadakafiltri. "Kadakatest niisama lohinal läbi lasta ei tohi, siis pole efekti. Ta peab sealt läbi nirisema nagu väike poiss pissiks. Siis on hea."

Pruuniks tehakse jook kõrvetatud viljaga. Mõni paneb ka kõrvetatud suhkrut, teab Hiiumaa mees. "Kuid mis sellest joogist ära rikkuda? Sellist õlut tarbides on ju hommikul väga paha." Kadakas, kui teda keeta, on ka hea värvaine.

Poe õlu kõlbab ka

Kaido tõstab vedelikke ühest nõust teise käsitsi. "Peab ikka ise ka vaeva nägema, kõike ei ole mõtet automatiseerida," põhjendab.

"Poeõlut joon teinekord ikka ka. Aleksandrit joon, pilsnerit eriti ei taha. Sihuke lahja teine. Enne kella nelja päeval proovin mitte võtta. Naisele meeldib kodune õlu, kui see on veel alguses - selline magus ja vähe kange."

Vahepeal tuleb koer õlletuppa. Nuusib asjalikul ilmel õllenõude vahel. Tema vahutavat jooki ei taha või teeb vähemalt näo, nagu ei tahaks. Peremees teab, mida kutsu vajab ja paneb talle vee voolikust jooksma. Koer limpsib põrandalt.

"Eks põrand ole ka magusa kraamiga koos," muheleb õllemeister. Meile aga seletab, kuidas pärmikontroll käib - siingi oma salanipid. Kui pärm sees, läheb kogu aine metallnõus soojaks. Nüüd on paras aeg külmad plekid sisse panna. üle 25 kraadi ei tohi temperatuur tõusta.

Vahepeal tuleb õlletuppa ka poeg. Urgitseb peadpidi tünnis. Kui välja tuleb, on tal teokarp magusat paksu täis. Koer piilub ja norib kraami endale. "Meil kõik loomad hammustavad," teatab poiss koerast eemale hoides. "Kanad hammustavad, koer hammustab, lambad ka," ja kaob õue.

"Kui pärmi sisse panen, loen sõnad peale," lubab Kaido pühalikult. Suuremad laarid, mis niimoodi ühes tünnis kangust kogunud, ulatusid poole tonnini. "Minu pulmas läks ka nii palju, tädimees tegi samuti pooletonniseid laare, kui Kärdlas laulupeod olid. Nüüd on jaanipäevaks kõvasti tellitud. Kui õllemüümiseks läheb, tuleb aktsiisi ka maksta."

Eelmisel aastal müüdi Kaido jooki õllesummeril. Sel aastal on samamoodi. "Ega mina ise sinna lähe, eelmine aasta sain teada, et üks turske ambaal müüs. 60 liitrit läks ära."

õllekõrvane merest

Kaido paneb paari nädala pärast õnged ja võrgud sisse - siis läheb suuremaks kalapüügiks. õllekõrvast on ka vaja. Naine töötab tal sadama juures poes, sinna lähemegi, et vaadata, kuidas merel kaladega on.

"Angerjat koju tuues on tegu neid kinni hoida," räägib Kaido, "kui veel murul kaste maas, siis kihutavad kotist minema, nii et keegi ei võta kinni. Lestasid toon ikka ka: kahju, et nii hilja tulite, just sai eelmise aasta kalad kanadele ära keedetud. Hakkasid liiga kõvaks kuivama."

Sadamas veel angerjat pole. Raudsilla peal poseerivad kajakad rivis ja ootavad. Tuulehaugikastid ootavad ka. Kuid mitte kajakaid, vaid meremehi, kes eemal tsehhis kilusid kastidesse sorteerivad. "Palju siis suitsuahju ka läheb," teeb Kaido tuulehaugide juures juttu. "Palju," vastatakse. Kaido vaatab kella: varsti peab siga tapma minema.

Enne tapatöö ettevõtmist proovivad mehed õlleämbris, kas viiesendine jääb vahule hulpima. Ei jäägi, põhja kukub hoopis. "Hea õllega peab toores muna vahule pidama jääma," norivad mehed. "Mis te räägite, sellist õlut küll pole tehtud," muutub Kaido murelikuks. "Kui sendine õrnalt panna, küll ta siis seisab!"

õhtul, kui seatapule minnakse, korjatakse õuelt tibud ära. Koer pistab tibutoidu nahka, kassi ligi ei lase. Kassi aga huvitavad rohkem äraviidavad tibud.

SEATAPMINE

"Kas noad ikka on kaasas?" uurib Kaido, kui Kärdlasse siga tapma sõidame. Noad on pagasnikus ja teravaks ihutud. "Karvavõtuvesi peab olema 65-68 kraadi, ikkagi suveaeg," teavitab ta meid, enne kui sea peremehe juures peatume.

Kärdla mees tapab siga sellepärast, et jõusööt on kallis ja orikapidamine ei tasu enam ära. Siga pole eriti suur, kahtlustati usse kõhus. Kuid ussirohi ka ei aidanud. Lihtsalt kidur kasv.

Kui Kaido saab noad teritatud, arutatakse, kus tapatalgu korraldada. Valik langeb küüni kasuks. Laudas ei veristata sellepärast, et teiste loomade nähes pole ilus noaga vehkida.

Siga jalutab pahaaimamatult oma aiast välja ja vaatab ringi. Ootamatult kargavad talle kaks meest turja ja läheb kisaks. Mõnda aega käib küünis metsik tagaajamine, siis jääb siga vaikseks. Mehed lähevad ära, loom tõuseb püsti. Vaatab ringi, nagu poleks midagi juhtunudki. Veri jookseb.

"Vastik," arvab poeg ja läheb ära. - "Nende loomade saatus on selline, midagi pole teha," ütleb Kaido lihasööjate kaitseks. Siga visatakse redelile. "Nüüd on vist surnud," nendivad mehed. Redel ei pea vastu ja läheb pooleks. Siga viskab keele rippu ja on nüüd juba täielikult vait. Tuuakse uus redel.

"Kui pistad noa valesti, on terve küla kisa täis. Kui läheb õigesse kohta, siis on ta vait," ütleb Kaido. Nüüd enam mõnda aega keegi ei räägi. Lihakeha viiakse auravasse vanni, kus vesi kraadiklaasi järgi ongi enam-vähem 65 kraadi. Algab pesemine, mis on tegelikult sea rullitamine kahe köiega küljelt küljele. Kärbsed ja sääsed ründavad jultunult sooja laipa.

"Kas ta oma kõrvu üldse ei pese?" küsib Kaido poeg Magnus. Mehed ei vasta: nohistades solberdavad nad seaga punaseks värvuvas vees. Mõnest kohast on juba karv eemaldunud, Kaido raseerib noaga neid kohti, mis veel karvasena tunduvad. "No nii, nüüd võtame habeme ka maha," ütleb ta ja kraabib.

Siga roogitakse tühjaks ja raiutakse neljaks. Tükid riputatakse õunapuu otsa tahenema. Koer, kes kogu tegevust huviga on jälginud, leiab sobiva hetke ja veab verise tombu eemale. Uriseb, kedagi lähedale ei lase ja on hoopis metsikum, kui varem.

"Kahju sellest seast, sai temaga koos ringi joostud," on Magnus murelik.

KAIDO EINAMA