Kas putukasöömine päästab planeedi?
Läbi aegade on nüüdisinimese eellased, aga ka loodusrahvad hoidnud end elus putukatest saadavate valkude toel. Kas ei kõlbaks ka lääne tsivilisatsiooni rahval rikastada oma toidulauda nende pisikeste loomakeste lihaga? Seda enam, et mõnede teadlaste hiljutised uuringud on näidanud: putukate kasvatamine võib olla keskkonnahoidlikum kui kariloomade pidamine. Hollandi kuldajastul, 17. sajandil puhkesid õide ka Hollandi teadus ja tehnika. Just seal leiutati tollal nii teleskoop kui ka mikroskoop. Et uurida riidekanga kvaliteeti, täiustas van Leeuwenhoek oma mikroskoopi, mille ainus lääts oli suurema suurenduse saamiseks lõpuks vaid 0,7-millimeetrise läbimõõduga ja lubas näha tuhandiku millimeetri suuruseid objekte. Tema konkurent Jan Swammerdam hakkas esimesena uurima ussikesi ja putukaid ja avastas, et nood on samalaadsed muude loomadega ning muna, vastne ja nukk on ühe ja sama olendi eri arenguastmed. Swammerdam asus uurima ka siidiussi liblikaid ja röövikuid ning kirjeldas paljusid putukaid maipõrnikast mesilaseni. Tema eesmärk oli leida eluslooduses kord ja abistada siidiussikasvatust, mitte putukate söömist propageerida.
Kummalisel kombel on sellega hakanud tegelema nüüdisteadus. Putukad toodavad kilo-grammi liha kohta vähem kasvuhoonegaase, kui toodetakse kilo sealiha või loomaliha kasvatamisel. Sellisele järeldusele jõudis Hollandi Wageningeni ülikooli teadlane Dennis G. A. B. Oonincx ühes kolleegidega. Nad visandasid helge tuleviku, kus putukavalgud omandaksid väärika koha inimese toidulaual. Teadlased kasvatasid laboris viit putukaliiki, millest kolme peetakse söödavaks. Putukate süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside toodang osutus üsna erinevaks. Veebiajakirjas PLoS ONE 29. detsembril avaldatud artiklis peetakse kasvuhoonegaaside all silmas metaani ja lämmastikoksiidi. Sead toodavad kasvuhoonegaase kilo kohta kümme kuni sada korda enam kui söödavad ussikesed. Lämmastikku toodavad nad kaheksa kuni kaksteist korda rohkem kui kilgid ja viiskümmend korda rohkem kui rändrohutirtsud. Ka muundavad putukad oma toidu lihaks loomadest kiiremini. Teadlased peavad putukavalke loomavalkudest keskkonnahoidlikumaks. Putukatel ei lähe energiat kaduma kehatemperatuuri säilitamiseks. Samuti on nad loomadest silmanähtavalt pisemad, mistõttu on nende ainevahetus kiirem.
Siiski pole veel uuritud, kas putukavalgu kaaluühiku tootmine on keskkonnahoidlikum kui koduloomavalgu tootmine. „Kindlasti leiab ka Eesti loodusest kena hulga putukaid, kelle mingeid arengujärke saab süüa,” kommenteerib putukate asjatundja ja loodusemees Urmas Tartes. „Putukate söömises on taust päris mitmekesine. See pole sugugi niisama lihtne kasutee. Enamasti tehakse eri uuringutes üsna kitsaid järeldusi.” Putukaliike on maailmas umbes miljon. Seni on neist söömiskõlblikuks (või ka söömist väärivaks) arvatud umbes 1500. „See arv on kogu putukaliikide suhtes imekspandavalt väike,” ütleb Tartes. „kuid samas suurem kui söögiks kasvatatavate selgroogsete loomaliikide hulk. Ma arvan, et väikese söödavate putukaliikide arvu taga pole niivõrd söögikõlbmatus – kuigi putukate seas on hulgaliselt mürgiseid –, vaid lihtsalt see, et tillukesi, üksikult elavaid putukaid, kelle liike on enamus, pole praktiline söögiks otsida. Energiakulu on suurem kui tulu.” Tõepoolest. Ühe isuäratava retsepti realiseerimiseks läheb tarvis tuhat rohutirtsu (vt graafik).
Putukad teravdasid nägemist
Putukad on iidsetest aegadest olnud loodusrahvaste ja ahviliste oluline toidukomponent. „Arvatakse, et binokulaarne nägemine arenes eelkõige seetõttu, et oli vaja õhust söögiks putukaid püüda,” toob Tartes huvitava näite. Ta lisab, et me sööme igal aastal tahtmatult ära umbes kilogrammi jagu putukaid – jahus, kompottides, moosides, seenesoustides, salatites ja muudes toitudes on alati putukaid või nende osasid. Kasvuhoonegaaside eraldumine taandub putukatel põhiliselt metaanile. „Juba 1990. aastate alguses tehti vastavaid uurimistöid ja siis arvutati, et troopilistelt looduses elavatelt prussakatelt eralduv metaani hulk on hullult suur. See on võrreldav praegu põllumajanduses kasvatatavate loomade metaaniemissiooniga. Mis seal vahet, kui nad loodusest kasvandusse toome? Muuseas, tegelikult pole metaaniemissioonis süüdi ei putukad, lehmad ega inimesed, vaid bakterid, kes nende sooltes tegutsevad,” ütleb Tartes.
Üks põhilisi energiaallikaid aineringes on tselluloos – aine, mida fotosünteesis seotud energia arvelt kõige rohkem sünteesitakse ja mis on kõige enam levinud orgaaniline aine maakeral. Inimesed seda ei seedi. Ka putukad ei seedi – vaid üksikute eranditega, kes söömise puhul arvesse ei tule. „See tähendab, et putukatele peame söötma enam-vähem sedasama sööki, mida isegi süüa saaksime,” ütleb Tartes. „Kui võtta kott jahu, sööta see jahumardikatele ja siis ise ära süüa, saame vähem tulu kui jahust ise leiba küpsetades ja seda süües. Küll on mõte veidi jahu putukatele sööta ja siis leiva kõrvale ka loomseid valke ja rasvu saada.” Seega suudavad putukad sigade kasvatamisele päris hästi konkurentsi pakkuda. Kuid kas on õigustatud roheliste optimism putukakasvatuse keskkonnahoidlikkuse suhtes? „Putukate kasvatamisel on veel üks moment – selleks, et putukad piisavalt kiiresti kasvaks, tuleb neid kasvatada soojas. Siin kirjeldatud uurimises varieerus kasvutemperatuur sõltuvalt liigist 25 kraadist 32 kraadini.
Ehk troopikas saaks lihtsalt hakkama, meie kliimas tuleks putukate kasvandusi täiendavalt kütta, mis oluliselt vähendab putukate kasvatamise kasutegurit. Kuid ka sealautu meil köetakse,” kommenteerib Urmas Tartes. Aga kuidas on lugu veistega? Lehmad on loomad, kes põhilise osa oma energiast saavad tänu soolesümbiontidele tselluloosist. Nad kasutavad seda osa primaarproduktsioonist, mis on putukatele ja inimestele energeetiliselt kättesaamatu. Samuti pole tavaoludes, kui temperatuur talvel alla 30 külmakraadi ei lähe, lehmalautu vaja lisaks küt-ta – lehmale meeldib jahe ruum. „Ma julgeks püstitada hüpoteesi, et meie kliimas putukate kasvatamisel lehmade ees erilist mõtet ei ole,” arvab Tartes. Ja soovitab kokku lugeda metaaniemissiooni inimestelt. „Saaks kindlasti päris huvitava arvu.”
