Kass hulgub nagu jaaguar
Ultraviolettkiirgus abistab põhjapõtru
Meie jaoks on see üks suvine häda. Ultraviolettkiirgus võib tekitada nahavähki ja kahjustada silmi. Eriti kõrge on UV-kiirguse tase kõrgematel laiuskraadidel, kus seda blokkiva atmosfääri osoonikihi paksus kipub vähenema või vähemalt kõigub pidevalt. Talvel aga peegeldavad lumi ja jää UV-kiirgust tagasi elusolenditele. Kuid kuidas on Arktika imetajad sellega hakkama saanud? Nad mitte ainult ei talu UV-kiirgust, vaid on kasutanud seda evolutsioonilise eelisena.
Londoni ülikooli kolledži teadlane Glen Jefferey ja tema kolleegid Norra Tromsø ülikoolist on avastanud, et põhjapõder, see Põhjala ikoon-elukas, on evolutsiooni käigus arendanud silmad, mis mitte ainult ei talu UV-kiirgust, vaid koguni näevad seda. UV-kiirgus on enamikule imetajatele, sealhulgas inimesele pime ala, mida nad ei näe. Erandiks on mõned näriliste liigid, nahkhiired ja kukkurloomad.
Selline erakordne nägemine pole põhjapõdrale luksus, vaid abimees kõhu täitmisel. Tema talvisel toidulaual on põhiliselt samblikud, mis neelavad UV-kiirgust. Nii on neid UV-kiirgust peegeldava lume taustal kergem leida. Teisalt neelab ka hundi karvastik UV-kiirgust ja eristub lume taustal hästi.
Kunagi nägid ka inimese eellased UV-kiirgust. Sadade miljonite aastate eest olid tollaste imetajate silmades lühilainelisele valguskiirgusele tundlikud retseptorid. Nood suutsid kinni püüda ka UV-kiirguse. Arvatakse, et säherdused retseptorid taandusid ning silmade tundlikkus nihkus pikemalainelise valguse poole, kuna imetajad olid tollal põhiliselt ööloomad ja öösel pole UV-kiirguse nägemisest kasu.
Selline ühine põlvnemine UV-kiirguse nägijatest selgitab ka, miks on osa imetajate liike UV-kiirguse nägemise tagasi saanud. Kui saaks teada, kuidas põhjapõder suudab oma silmi UV-kiirguse eest kaitsta, siis oleks ehk võimalik paremini ravida ka mõnd inimese nägemispuuet. Elu kestel kaotab inimene kolmandiku kuni viiendiku oma silma olulistest valgustundlikest retseptoritest. Neid kahjustab põhiliselt valgus.
Juukseid püsti ajav füüsika
Kui teil juhtub peas olema villane müts, siis on parem seda tervituseks või austuse avaldamiseks mitte kergitada. Eriti kui olete äsja juukseid pesnud – need tõusevad püsti. Seda on seletatud juba põhikoolis sellega, et hõõrdumine juhib elektronid juustest mütsi, nii et see laadub negatiivselt, juuksed aga positiivselt – ja erimärgilised laengud tõmbuvad. Nüüd on Northwesterni ülikooli teadlane Bartosz Grzybowsky ja tema kolleegid tõestanud, et nii see ei ole. Kasutades kavalat skaneerivat Kelvini mikroskoopi, selgus, et tegelikult on nii mütsil kui ka juustel juhuslikke positiivselt ja negatiivselt laetud alasid. Kuid mütsi ja juuste kogulaeng on siiski erinev. See panebki juuksed püsti tõusma. Võib-olla tõusevad juuksed püsti ka füüsikaõpetajatel, kes nüüd peavad kooliõpikud ümber kirjutama.
Lennuk läheb, lumi taga
Kui lennuk lendab läbi pilve, siis jätab see sageli enda järele superkülma vee augud. Teadlased arvavad, et sama nähtus võib vallandada maailma lennujaamades lumesadusid. Efekt on sarnane pilvekülvamisega, mida kasutatakse sademete tekitamiseks. Siiani pole kommerts- ja eralennukite toimele sademete vallandamisel tähelepanu pööratud. Colorados asuva riikliku atmosfääriuuringute uurimiskeskuse teadlane Andrew Heymsfield ja tema kolleegid uurisid üle Ameerika Ühendriikide niinimetatud kanalpilvede satelliitkujutisi ja lasksid ilma ennustaval arvutil nende kasvu ja arengut imiteerida.
Lennukite tekitatud ülejahutatud pilved võivad levida saja kilomeetri kaugusele maailma suurematest lennujaamadest umbes viis protsenti ajast. Tõenäolisem on nende tekkimine polaarpiirkondades. Globaalset kliimat need ei mõjuta.
Inimene ja magnetväli
Võib-olla leiutasid hiinlased kompassi ilmaasjata. Sest nii nagu ei vaja seda rändlinnud ega merekilpkonnad, võib see kasutuks osutuda ka inimesele. Massachusettsi ülikooli meditsiinikooli teadlased neurobioloog Steven Repperti rühmast igatahes kahtlustavad, et inimese silma võrkkestas on valk, mis võib aidata meil Maa magnetvälja tunnetada. Rändloomadel aitavad magnetvälja tunnetada valgustundlikud keemilised reaktsioonid, milles osaleb krüptokroomi nimeline valk.
Ka äädikakärbse silmas leidub seda valku. Inimese silma võrkkestas on sellelaadset valku nimega inimese krüptokroom 2, hCRY2. Reppert ja ta kolleegid lõid transgeense äädikakärbse, kellel puudub talle muidu omane krüptokroom, kuid esineb hoopis inimese krüptokroom 2. Jälgides kärbse käitumist, tõestati, et ka selline äädikakärbes tunnetab kunstlikku magnetvälja valgusest sõltuval moel. Nõnda võib inimene põhimõtteliselt magnetvälja tunnetada. Kas ka teadvustatud kujul, on iseasi.
